Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Mis saab Lukašenka-järgsest Valgevenest? Loodetavasti jätkub neil mõistust mitte importida “liberaalset demokraatiat”

-
17.08.2020
Loodetavasti ei võta valgevenelased Läänest üle neid põhimõtteid, mis olid sellisel loosungil algselt.
© Scanpix

Viimase aja ärevad sündmused Valgevenes panevad mõtlema sellele, et kui Lukašenka saab kukutatud, siis mis juhtub edasi? Võttes lootusena seda, et Venemaa, kellest see riik väga sõltub, ei sekku valikutesse (mis pole muidugi usutav, aga siiski).

Esimene variant on see, mis juhtus Ukrainas – demokraatlikult valitav president ja parlament, kuid koos sellega meeletu džunglikapitalism, postsovjetlik korruptsioon, erastamised ekskommunistide hüvanguks, rahva veelgi suurem vaesumine, massiline väljaränne ja nii edasi. Kui mingi vaene sotsialistlik riik läheb üle läänelikule demokraatiale, võetakse esmalt üle selle halvemad küljed, eriti “turumajanduslikus” varade ümberjaotamises.

Liberaalne Lääs tõttab selliseid “värvilisi” revolutsioone toetama, lootes, et need riigid lähevad sama teed, mis Lääne-Euroopa. Aga mida on EL-il ja “liberaalsel” demokraatial eeskujuks tuua?  Granaadiplahvatuste Rootsi? Migrantidest üleujutatud Saksamaa? Sisekriisis vaevlev USA?

Teine asi, mida Lääs Valgevenes väga näha tahaks, on homoagenda esiletõus, Sorose fondid, Lääne firmad riigi majanduses, “euroopalikud väärtused”, sooline võrdõiguslikkus ja nii edasi. Kogu selle saastaga uputatakse riik üsna ruttu ära, eriti kui seda teeb demokraatiaga mitteharjunud ühiskond, kes pingutab kõiges üle.

Seda, kuidas läänelikud “revolutsioonid” on kolmandates riikides mõjunud, võib näha araabia maades “Araabia kevade” järel – massimigratsioon Läände, kodusõjad ja rahutused, traditsioonilise ühiskonna hukk. See “demokraatia” ei kõlba kusagil peale Lääne-Euroopa, olles ka sealse ühiskonna hukatuse veerele viinud – ühtede probleemide asemel tulevad teised.

Diktatuurist vabanenud maadel ja rahvastel on kombeks tormata kevadiste vasikatena kohe uuele karjamaale kepsutama, märkamata, kuidas sealgi on omad kiskjad, kuigi märgatavalt siledama väljanägemisega kui senised.

Kui vaadata seda, mis toimub praegu Läänes – suuremamastaabiline sõnavabaduste piiramine “vihakõnede” vastu võitlemise sildi all, traditsioonilise ühiskonna hävitamine homoagenda ja “euroopalike väärtuste” juurutamise kaudu, religiooni väljasuretamine, moraalne allakäik (abordid, laste seksualiseerimine jne), EL-i muutumine uueks NSV Liiduks ning palju muud – siis satuks Valgevene “Läände” minnes küll vihma käest räästa alla.

Tahaks väga loota, et Valgevene leiab Lukašenka kukutamise järel mingi oma tee, mis võtab Läänelt üle vaid selle parimad saavutused ning säilitab samas traditsioonilisest ühiskonnast selle, mis väärib säilitamist. Saksamaa, Rootsi või Suurbritannia sarnaseks muutudes hävitab Valgevene sellegi, mida ta NSV Liidust ja Venemaa marionettriigi staatusest väljudes oma tõelisest identiteedist kaasa saab.

Eesti on praktiliselt loobunud kõigest, mille nimel Laulva revolutsiooni ajal võideldi – suveräänsusest, rahvusriiklusest, eestluse õitsengust, Lasnamäede peatamisest jne. – jääb loota, et valgevenelased õpivad meilt. Õppetund number üks – hoidke Soros Lukašenka-vabast Valgevenest eemale.

UU