Neegritest koosnev globalistlik Prantsusmaa purustas jalgpalli-MM finaalis rahvusliku Horvaatia

Jalgpalli maailmameistriks krooniti pühapäeval Prantsusmaa koondis, kes võitis Moskvas Lužniki staadionil peetud finaalmängus Horvaatia tulemusega 4-2 (2-1).

Kuigi spordis öeldakse, et võidab parim ja poliitikast peaks siin hoiduma, ei saa sellest üle ega ümber. Kui liberaalid ja vasakpoolsed ilkusid Postimehe veergudel kuu aega Putini Venemaa kallal, võistluste nö rakendamise eest impeeriumi teenistusse, siis rahvuskonservatiivid elasid kaasa väiksematele riikidele, kes esindasid tõelisi rahvuskoondisi nagu Island, Jaapan, Poola, Uruguay või Horvaatia.

Endistel koloniaalriikidel ja nüüdsetel Euroopa immigratsioonipumpadel nagu Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Belgia, aga vähemal määral ka Rootsi, Šveits ja Taani said kasutada rahvusvahelisi talente.

Teada ju on, et loodusrahvaste füüsiline andekus on kõrgem kui valgel põliseurooplasel. Neegrid, kes on sõna otseses mõttes pidanud (vähemasti esiisade tasandil) lõvi eest ära jooksma, lihtsalt hüppavad kõrgemale, jooksevad kiiremini ja on palju osavamad ning vastupidavamad.

Ka seekordsest Prantsusmaa võidust tuleb pool kindlasti kirjutada aafriklaste arvele, keda usinalt oma endistest asumaadest koondisesse krabatud. Kui 1998 maailmameistriks tuldi eeskätt Alžeeria päritolu Zidane kahele väravale, siis nüüd põrutasid otsustavad kaks palli Horvaatia võrku Guinea päritolu Paul Pogba ja Kameruni verd Kylian Mbappé. Jah, prantslastel on ka Griezmann ja kunagi oli veel terve plejaad oma mehi, kuid ilma “internatsionaalse abita” enam Prantsusmaa koondist sellises tugevuses olemas ei oleks.

Kas võõraste sulgedega ehtimine on spordis aus ka tõeliste rahvuskoondiste vastu mängides, jäägu juba lugeja otsustada. Lohutagem siis ennast sellega, et igal juhul plahvatab rahvusriikides oluliselt vähem pomme ning meie tänavatel või randades ei uita karjadekaupa musti kerjajaid ja saastamüüjaid nagu Itaalias, Prantsumaal või Belgias.

Aga kui rääkida sportlikult, siis Prantsusmaa oli täna parem. Neil oli ka rohkem õnne ja lihtsalt polnud Horvaatia päev.

Urmas Espenberg