Nõukogude staršina Heidy Purga, Mart Saare monument ja „vihavaikimise“ seadus

Meie liberaalideks maskeerunud vasakäärmuslased ja nende taskumeedia oskavad ikka veel üllatada, kuigi vahepeal näis, et põhi on saavutatud, sellest läbi murtud ja jõuk muda alla mattunud.

ELP+ avaldas loo „Heidy Purga: artistide vaikimist võib tõlgendada agressiooni heakskiitmisena“. Ja seda väidab riigikogulane, kes on koalitsioonis ja ühel nõul 10 saadikuga, kes ei hääletanud meie parlamendi avalduse poolt, mis mõistis hukka agressiooni Ukraina vastu. Nüüd siis leiti patuoinas, kelleks sobis ideaalselt leinav lesk, sest ega Maris Lauri parteikaaslase jaoks ei kehti teiste inimeste ei juriidiline ega moraalne süütuse presumptsioon.

Ilmselt lülitate te oma lõpututes piinades sünnitatavasse vihakõneseadusesse ka vihavaikimisparagrahvi.

Heidy Purga ei sobiks isegi Stalini NKVD troikadesse, mis mõistsid inimesi vangilaagrisse või surma vähemalt võltsitud süütõendite ja valekaebuste alusel. Purgal pole isegi seda vaja.

Aga kuhu ta kindlasti sobiks, on 1970. aastate nõukogude armee, millest on olemas üks tolleaegne kas anekdoot või tõestisündinud lugu staršinast, kes samuti „tõlgendas vaikimist“.

Nimelt oli ühes sõjaväeosas niivõrd noriv ja pahatahtlik staršina, et ajateenijatel polnud temast mitte mingit rahu ega pääsu: ta võis leida põhjuse iga inimese noomimiseks ja karistamiseks. Seda nimetatakse venelastel ebatsensuurse sõnaga „doje…sja“. Ükskord vedasid ohvitserid viinapudeli peale kihla, et näiteks elektriposti kallal see mees juba ei nori (nikak ne ne doje…sja). Staršina lähenes postile, põrnitses seda mõnda aega, siis lõi posti jalaga ja ütles: „No mida sa seisad siin? Laotasid antennid laiali ja kuulad Ameerika Häält?“ (Ну что стоишь? Антенны распустил, на Америку настроился?)

Heidi Purga, Tallinnas Narva Maantee ja Weizenbergi tänava nurga haljasalal seisab Mart Saare monument. Mees oli samuti muusik ja vaikib.

Teil jälle tegevust.

Ivan Makarov