Enam ei saa hääletada eraldi Eesti parima mees- ja naissportlase üle, jäänud on vaid naasta sportlane ja aasta treener. Kuigi Eesti Olümpiakomitee põhjendab seda otsust koroonaviirusest räsitud spordiaastaaga, on selge, et tegemist on üldisema suunaga, mida on hakatud sooneutraalsuses peale suruma üle maailma.
Iseäranis spordis on selline ühte patta panemine nonsenss, sest võidakse rääkida, mida tahes, kuid füüsilised võimed meeste- ja naisterahva vahel lihtsalt on nii palju erinevad, et siin midagi tasa siluda on võimatu. Kas tõesti mõni arvab, et Anett Kontaveit viskab oda sama kaugele kui Magnus Kirt. Või on paarisaerulise neljapaadi mehed sama graatsilised kui
iluvõimlemise rühmkava koondise neiud?
Muidugi on võimalus hinnata neid hormoone täis topitud atleete, kes enam ise ka ei saa aru, kas nad on mehed või naised, aga neid õnneks Eestis veel väga ei kohta.
Kuigi varasematel aastatel on arutletud, et hakatagi andma välja vaid ühte auhinda, kinnitas Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles, et tänavune kategooriate liitmine on ikkagi ühekordne tegu.
Elame-näeme.