Opositsiooni kriitika on olemuselt tunnustus valitsuse tööle

Kui opositsioon kritiseerib valitsust, siis pole sellest midagi hullu lahti – tavaliselt on võimulolijad siis midagi õigesti teinud.

EKRE liider Martin Helme on seda varemgi rõhutanud – valitsus ei vii ellu mitte opositsiooni agendat ega tema valimislubadusi, vaid enda omi. Kuna koalitsioon pääses võimule ja tema vastasrind jäi opositsiooni, siis on selge, et nende agenda ja nägemus riigi tuleviku osas ei kattu, ja hetkel viiakse ellu ühe poole poliitikat. Eriti suur lahknevus tekib siis, kui erinevused on maailmavaatelised.

Muidugi on palju neid teemasid, mis puudutavad kõiki Eesti kodanikke ja selles osas peab arvestama inimeste (mitte opositsiooni) huvidega, aga laias laastus viib koalitsioon siiski ellu seda nägemust riigist, mis on tema arvates õige ja on üheskoos koalitsioonileppes paika pandud.

Oma viimases intervjuus sarjab äärmuspopulistliku Eesti 200 liider Kristina Kallas mitte ainult koalitsiooni, vaid ka opositsiooni. Selle Kallase puhul aga maksab kogu kriitikat võtta sajaprotsendilise kiitusena, eriti EKRE kohta käivat.

Nimelt on Kristina Kallas kinnitanud, et tema poliitprojekt on globalistlik ja liberaalne. EKRE seevastu on rahvusmeelne ja suveräänsust hoidev. Kui globalistile see rahvuslik suund ei meeldi, siis on ju kõik kõige paremas korras ja valitsus õigel teel.

Sama pilguga tuleb vaadata sotside ja Reformierakonna kriitikat – kui nemad leiavad opositsioonipingilt, et riigis on kõik valesti, siis on valitsus oma tööga hakkama saanud.

Urmas Paet, Marko Mihkelson, Andrus Ansip ja paljud teised poliitoravad kritiseerivad sageli valitsuse muudatusi välispoliitikas – see, mis muutub, on paraku nende aetud poliitika (mis on tavaliselt oma aja ära elanud) ja uus valitsus ei peagi reformierakondlikku europugejalikku ja stagneerunud liini jätkama, sest maailm muutub praegu väga kiiresti.

Opositsioon läheb tavaliselt väga närvi siis, kui valitsus algatab midagi sellist, mis võib rahvale meelepäraseks osutuda. Siis alustavad nad rünnakuid, et idee maha teha, sest selle elluviimine tõstaks võimuliidu toetust ja vajutaks neid endi pikemaks ajaks varumeeste pingile kinni.

Seetõttu ei tahagi reformarid ja sotsid tegelikkuses, et valitsus oleks toimiv ja saaks riigi juhtimisega hakkama, nende unistus on, et nad ei saaks. Nii tekibki paradoksaalne olukord, kus opositsioon ei soovigi riigi normaalset toimimist ja töötab pigem sellele vastu, et ise paranemist lubades võimule tagasi pääseda.