Patarei vangla häirekellad kõmisevad valjult – tšekistide kabuurid on endiselt avatud

Tallinnas Patarei vanglas näeb ja kuuleb mõndagi kommunistide kuritegudest ajaloos, milles on ka sellel algsest merekindlusest vanglaks kujundatud hoonel oma roll.

Giid ja  Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige Sergei Metlev, kes jutustab kommunismi kuritegudest väga üksikasjalikult, rõhutas muuhulgas, et Lääne-Euroopa puhul on natsismi ja kommunismi kuritegude käsitlemises üsnagi põhjalik erinevus ja see on puhuti lausa kahekeelne. Kui näiteks holocausti on väga põhjalikult lahatud ja hukka mõistetud, siis kommunismi kuritegudesse suhtutakse märgatavalt leebemalt, suuresti teadmatusest.

Nii on näiteks itaallastele suur šokk kommunistide veretöödest teada saada – neil endil puudub kogemus ja kommunistlik partei on seal üsna lugupeetud. Patarei vanglas nähtav mõjutab neid tugevasti oma seisukohti ümber hindama.

Sergei Metlev hoiatab ka selle eest, et ilusat ja paradiislikku ühiskonda lubavad ideoloogiad lõpetavad eranditult alati vereojades, seda nii Nõukogude Liidus, Hiinas, Kampucheas, Nicaraguas, Kuubas kui ka teistes “sotsialismimaades”.

Uued Uudised omakorda täpsustavad, et see on juhtumas ka Läänes, näiteks vasakpoolsemaks muutunud USA-s. Vihakõneseadused, tsensuur suures meedias ja sotsiaalmeedias, ajaloo “tühistamine” ja vägivaldselt tegutsevad marksistlikud rassismivastased on vaid mõned näited.

Üks tüüpiline näide on Läänes levinud “vihakõneseadused”, mille abiga üritatakse katta otsest kallaletungi sõnavabadusele. Selgitus on ilus: ega siis “head” pea kartma, see on “pahade” jaoks, me ei lase neil vaenukõnelda ja kõik on hästi, me elame sõbralikult ja harmooniliselt.

Ainult et vaenukõneseaduste loojad tahavad ise olla need, kes otsustavad hea-paha ja vihakõne sisu üle, võttes endale õiguse otsustada sõnade ja ütleja üle. Need seadused võivad ka tagasi lüüa – Weimari vabariigi karm vihakõneseadus muutus Hitleri käes valusaks bumerangiks Saksa vasakpoolsete pihta. Tuleb ainult seaduses sõnad ja ütlejad vastupidiseks häälestada.

Ka bolševistlik revolutsioon Venemaal leidis kord, et kui pursuid ühiskonnast välja tõrjuda, tuleb ilus ja vennalik tööliste ja talupoegade riik. Ei tulnud – kui üks vaenlane oli läinud ja laibadki jahtunud, said revolutsiooni karistavat kätt tunda ka töölised, talupojad ja punaarmeelased.

Ilmselt tuleb sama ka marksistlikus Läänes – kui “vihakõnelejad” on vaigistatud, siis tuleb üha uued sõnad “vihaseks” kuulutada ja järgmised “pahad” ette võtta, ning vaenukõneseaduste heakskiitjad ei saa äkki arugi, kuidas nende endi seni poliitkorrektsed sõnad on “vihased”.

Patarei vangla kommunismi kuritegude muuseum hoiatab siiani – totalitarism varitseb endiselt igalt poolt, sealhulgas eriti kavalalt otse demokraatia südames. Vihakõneseadus on esile kergitatud otse riigivõimu avatud kabuurist.

UU