Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Piret Kivi: inimesed tegutsevad struktuurides, olgu selleks siis küsimus surmanuhtlusest või homodest

-
18.10.2020
Inimeste tegutsemine on enamasti strukturaalselt paika pandud. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

“Vene ajal andis meile koolis ühiskonnaõpetust viimase aasta juuratudeng. Ta andis meile hambu Eesti NSV kriminaalkoodeksi ning käskis igasuguseid kahtlaseid olukordi lahendada. Kriminaalkoodeksi, mis oli minu arvates mitmes kohas kohe eriliselt kriminaalne, lugesin ma läbi. Kuna anno 2020 on kuum teema homod, siis saan kohe mitmeid asju kommenteerida. Õppisin homosid tundma ühiskonnaõpetuse tunnis!

Heitkem siis pilk minu kooliharidusele.

Naissoost homosid ei olnud olemas. Meessoost olid ning nende omavahelise seksuaalelu eest anti kaks  aastat vanglat. Tol ajal ei olnud võimalik suuremas seltskonnas (nt koolis klassi ees) kommenteerida, et homode vangipanek on halb. Väiksemates gruppides ma oma selget nördimust aga väljendasin. Ma kaitsesin homosid ja arvasin, et neid ei tohi vangi panna.

Minu arvamus pärines kirjandusest. Ma teadsin väga hästi, et kuulsate kirjanike seas on homosid ning ka neid, kelle kohta räägiti, et võib-olla olid nad natuke sedapsi ka. Ma ei olnud nõus, et nad on kurjategijad. Samas oleks mõte homoabielust tundunud vene ajal absurdne. Seda mõtet ei tekkinud mitte kellelgi.

Heitsin pilgu peavoolumeediasse ja näen, et mul on palju sõpru. Koos minuga on nad asunud kaitsma homosid. See on nii tore! Täpsustaksin aga ainult üle selle kaitsestrateegia, mida need samad isikud kasutasid homode eest võideldes vene ajal. Sest vaadake, minul tol ajal eriti kaasvõitlejaid ei olnud. Kus te võitlesite, sõbrad? Miks me ei kohtunud kaevikutes?

Olin muide oma klassis ainuke, kes oli surmanuhtluse vastane. Mäletan, et kommenteerisin seda väiksemas grupis, sest klassi ees väga ei saanud. Mäletan ka ühte vastust: „Ma kahetsen, et seda, kes on tapnud mitu korda, ei saa hiljem mitu korda tappa.“ Surmanuhtlus on üldiselt minu arvates jama ning seda minu meelest olema ei peaks. Mida aga teha Ted Bundy ja temasugustega? Jah, mida vanemaks, seda rohkem olen ma mingites väga ekstreemsetes olukordades tegelikult surmanuhtluse pooldaja. Eks meil kõigil ole sisemisi kriise.

Olen oma elu jooksul jõudnud zimbardoliku järelduseni, et inimesed on reeglina olendid, kes toimetavad mingis struktuuris. Struktuurist enamik ei hälbi. Minul oli õpetaja, kes uputas mind ja murdis mul sõrmeluu, kuigi ma palusin tal enne luu murdmist seda mitte teha. Vene ajal oli selline struktuur täiesti normaalne. Olen veendunud, et praeguses struktuuris see õpetaja lapsi ei piina. Tegelikult ma tean, et ta ei tee seda.

Elu pikantne külg seisneb selles, et me ei suuda hoomata tuleviku struktuure. Fantaseerida aga võib.

Kahekümne aasta pärast on igal korralikul kodanikul kodus kümme pehmet ja karvast rotti ning üks flööt. Õhtune flöödikontsert koos rottidega, kes kuulavad muusikat pisaraist nõretavi koonui, saab olema kirjutamata seadus. Roti- ja flöödifoobid poliitikasse enam ei saa. Kui tuleb mõni ja ütleb, et ta ei mängi flööti ning tal pole kodus ühtegi rotti, siis tuleb peavoolu palju artikleid. Meeletult palju artikleid.

Muidugi, ühel hetkel võib keegi artiklite autoritelt küsida: „Mitu rotti ja flööti oli teil 2020. aasta oktoobris?“

17.10.2020 Anno Domini