17.10.2019
President Kaljulaid andis oma pusasõnumiga kohe märku, et sõna on vaba ka süütuse presumptsiooni rikkumisel.
President Kersti Kaljulaidi Eesti Ekspressi ja Äripäeva 30. sünnipäeva konverentsil “30 aastat vaba ajakirjandust Eestis” peetud kõne näitab, kuidas riigipea oskab asju vaid ühest, omapoolsest küljest vaadata.
Alustuseks annab Eesti president tulevärgi oma inglisekeelsusest ( ja ilmselt ka -meelsusest): “…mis tuleb välja Google´ist, kui guugeldada fraasi word is free? Tuleb – how to get Microsoft Word for free, ja nii lehekülgede kaupa. Palun väga, muutuv maailm. Aga veel hullem – kui guugeldada speech is free, siis tuleb teise vastena artikkel New York Times´ist, ilma küsimärgita – freedom of speech is killing us.” Kena pöördumine eestlaste poole, kas pole?
Kõnet läbi lugedes jääb kohe silma see, et ajakirjandus ei saa vähimatki kriitikat, vaid ainult turgutust – pärast seda, kui meedia on löönud kohtuta risti inimesi (nagu tema isegi Marti Kuusiku puhul süütuse presumptsiooni eirates), kajastanud sündmusi äraspidiselt (Mary Jordani juhtum oli pikka aega uudistes kui Eestis leviv rassism), ühinenud liitlaste mõnitamisega (pidev negatiivsus Trumpi suhtes) ja palju muud. Kaljulaid kaitseb peavoolumeediat, sest see on puhtalt tema agenda kandja.
President tembeldab rünnakuks ajakirjanduse vastu igasuguse kriitika meedia erapooletuse osas. “Kes ründab ja seab kahtluse alla meediavabadust, selles peame ilmeksimatult ära tundma kellegi, kes vajadusel ei kõhkleks piiramast mitte ainult meedia-, vaid meie kõigi vabadusi ja põhiõigusi,” ütleb ta.
Kaljulaid ei hooma, et meedia on oma kõmuapluses juba ammu üle piiride läinud, muutudes arvamuste vahendajast arvamuste kujundajaks ja võttes endale õiguse ühiskonda õigesti elama õpetada (seletades, keda tohib ministriks panna). Sellest ongi sündinud sellised vasakpoolsed “ärategijad” nagu presidendi poolt ära mainitud Sildam ja Anvelt. Lobjakas ja Kiisler on muidugi juba ehe näide äpardunud ajakirjandusest ehk eeskuju sellest, milline ei tohiks meedia olla.
Presidendilt oodanuks kasvõi pisutki kriitilist meelt, sest pinged on ühiskonnas olemas ja isegi kui ajakirjandus meid ei võimendaks (mida ta teeb), siis pole ta mingilgi määral hakkama saanud pingete leevendamisega.
Ajakirjandus peab tõesti olema demokraatia valvekoer, kuid ta ei tohi muutuda libahundiks – just seda aga president tagant turgutabki. Sest ohtra, sageli lausa mõistmatusse kandunud sõnavoolu seest jääb selgusetuks – mida riigipea tegelikult öelda tahtis? Iseasi, kas keegi selle teadasaamisest hoolibki…
UU
