09.10.2020
Toidu saame me tellida küll äpiga, aga kohale toob selle ikkagi kuller. Pilt on illustratiivne.
Kuna president Kaljulaid on opositsiooni presidendi ja Euroopa Liidu residendina ennast sisepoliitiliselt nurka värvinud, siis kasutab ta enda nähtavaks tegemiseks digipöörde teemat, pingutades sealgi üle.
Neljapäeval Eesti parimate ettevõtete auhinnagalal peetud kõnes ütles president, et endine normaalsus ei tule isegi tõhusate vaktsiinide korral tagasi ning me peaksime paremini mõistma digipöörde tähendust ja tehnoloogia poolt pakutavaid võimalusi.
Kaljulaid toob esile pandeemiaolukorras peetud virtuaalkonverentse, räägib sellest, et teenindavaid funktsioone nagu raamatupidamine võib juba ammu teha kus tahes, samuti saab kust tahes juhtida tehnoloogilisi liine ning disainer, tehnoloog või müügijuht võivad tööd teha kust tahes.
Presidendi vasikavaimustusele tuleb siiski pidurit tõmmata – kahtlemata on digitaliseerimine väga oluline, kuid seda ei maksa ka üle hinnata, sest digimaailm ei suuda aidata kogu majanduse toimimist – see on oluline infovahetuses, juhtimises ja mujalgi, kuid teenused peavad inimestele ka füüsiliselt kätte jõudma, eriti pandeemia tingimustes. Selles osas aga jääb digiriik hätta, kui logistika ja inimeste osalusega tootmisprotsessid, mida koroona kõige rohkem mõjutab, kaasa ei jõua. Digiriik on ühiskonna üldise toimimise võimas abivahend, kuid ainult koostöös teiste protsessidega.
Selle kohta on meil parim näide oma riigist – toidu saab endale äpi abil koju tellida diivanilt tõusmata, aga ukse taha toob selle ikkagi Wolti-Bolti kastiga kuller, kes saabub läbi vihma jalgrattal. Tänavatel kimavate pakirobotiteni need “idufirmad” ilmselt niipea ei jõua, sest neeger on odavam.
Digiriigi tutvustamise sildi all poliitturismi tegev president võiks maailma tegemistega rohkem kursis olla – näiteks Saksamaa pigem karmistab andmejaotust ja -kaitset kui laseb vabamaks, sest selles riigis kardetakse andmete ristkasutuse korral isikuandmete laialdast lekkimist. See aga takistab oluliselt IT-lahenduste kasutuselevõtmist.
Muidugi on Eesti digiriik kuulus, kuid see meid väga ei aita. USA teadusajakirjanik Latif Nasse kirjutab, et mitmed USAs elavad inimesed kirjeldavad, et võrreldes Eestiga on nende süsteemid kui kiviajast ning kaalutakse tõsimeeli senisest riigist ära kolimist. Eesti tundub lääneinimestele kui heaoluühiskond, millel on futuristliku ulmemaailma ja digituleviku mekk. Samas nendivad mitmed kasutajad, et ka parima tahtmise juures ei saaks USA süsteemid Eesti sarnaseks muutuda, sest kohalikud inimesed on liiga paranoilised, et mingit nähtamatut jõudu või süsteemi usaldada.
Oma MEP-raamatus nendib ka endine eurosaadik Kaja Kallas, et ta tundis Brüsselis puudust Eesti digilahendustest. Paraku ei soovi EL-i bürokraatiasüsteem eriti digitaliseerumist, sest see jätaks ilmselt tööta tohutu ametnikesüsteemi.
Eesti on saanud kuulsaks seetõttu, et väikese rahvaarvuga riigis digiriik tõesti toimib, kuid suure rahvaarvuga ja tööstusspionaaži kartvates riikides ei toimiks väga paljud meie saavutused, seda nii teenuste suure mahu tõttu (Eestis on 1,3 miljonit, Saksamaal 80 miljonit IT-teenuste võimalikku tarbijat) kui ka karmi andmekaitse tõttu.
Seda, et president hõljub tegelikkusest eemal, näitab ka reedene uudis, et Kaubandus-tööstuskoda tegi valitsusele ettepaneku lubada lühiajaliselt Eestis töötavatel välismaalastel jätkata Eestis töötamist ka siis, kui nende lubatud aeg saab täis. Jutt käib ennekõike võõrtööjõust, näiteks ehitustel.
Eestil on põhjust olla uhke oma digiriigi üle ja digitaliseerimisel on suur tulevik, kuid kogu see küsimus on Eesti jaoks taandunud presidendi jututoaks, sest millestki muust pole tal rääkida – oma riigi ühiskonna on ta põhjalikult lõhki ajanud.