12.08.2019
Elu Lõuna-Eestis segavad pealinna jagelused vähe, kuid valitsust üldiselt toetatakse. Looduses aga valitseb ikka veel südasuvi.
Puhkusel olles olen saanud palju vestelda Lõuna-Eesti inimestega ja hea on tunnetada nende optimismi.
Mitte kõik ei toeta praegust valitsust, sugugi mitte. Kuid lootus on ka neil, kes kahtlevad. Nad ütlevad, et miski on justkui liikuma hakanud.
Esimese asjana märgitakse ära see, et probleemidest on hakatud ausalt ja otsekoheselt rääkima, ja seda mitte ainult valitsuse toetajad. Meedias võtavad üha enam sõna ühiskonnas tuntud inimesed (mitte nn arvamusliidrid), kes ei seisa alati küll valitsuse poolel, kuid annavad asjalikku nõu, mis suunas võiks valitsus oma tegemised suunata – ju nad siis usuvad, et see võim võtab neid kuulda.
Inimestele meeldib see, et arutelud on tõsiseks läinud – et näiteks teaduse rahastamise juttude puhul ei hakatud kohe seda ühte protsenti eraldama, vaid asuti arutama, kuhu teadusrahad peaks suunatama, et neist oleks ka reaalne kasu riigile ja majandusele. Hea on rahva arvates see, et teadusbürokraatiale ei visata raha lihtsalt hambusse, vaid üritatakse selgeks teha, kuhu on seda kõige rohkem vaja.
Uue valitsuse puhul hindavadki inimesed seda, et riigi probleemid pole enam mingi võimulolijate “tarkade klubi” pärusmaa, nagu Reformierakonna valitsemise ajal, vaid on läinud taas ühiskonnale läbiarutamiseks. Ajakirjanduse maine on rahva seas madal – leitakse, et liiga palju tegeldakse sildistamise ja kellegi materdamisega, reaalse elu kajastamist on väheks jäänud. Lobjaka ja Kiisleri kohta öeldakse: “Ah need…”
Rahvuskonservatiivide endiseks mureks jääb see, et eestikeelses keskkonnas elavad eestlased, kes neegrit näevad haruharva ja venelasi jaokaupa, ei saa aru, miks EKRE migratsioonist nii suurt probleemi teeb. Olen neile päris karmilt selgitanud, et pealinn on suuresti venekeelne ja ehitusplatsid täis slaavi võõrtööjõudu; et Mustamäe ongi juba mustade mägi; et tänavatel näeb nii tõmmusid mehi kui ka mustades kottides naisi, ja et töölt koju minnes on inglise keelt üha sagedamini kuulda. Seepeale küsitakse umbusklikult: “Kas tõesti on asi juba NII hull seal Tallinnas!”
Kõrvu jääb ka vastumeelsus põhikooli lõpueksamite kaotamise vastu – inimesed on veendunud, et üks oluline verstapost haridusteel võetakse ära, noortel kaob motivatsioon õppida ja nad kaovadki nutiseadmetesse.
Aga üldiselt tundub rahvas juba mõistvat, et EKRE saamisega valitsuse ei langenudki taevas maa peale, vaid elu jätkub, ja seda lootusega normaalse elu, peremehetunde ja omariikluse naasmisele.