Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Raadio vestlussaates väljaöeldu pole ametlik seisukoht ja selle võimendamine on teadlik tüli õhutamine

-
06.01.2021
Mart ja Martin Helme saadet kardetakse nii hullupööra, et langetakse sovjetiaja tasemele.
© UU

Peaaegu kõik viimaste aegade EKRE-vastased suurrünnakud on alguse saanud saate “Räägime asjast” vestlustes öeldust, mis näitab algatajate ehk sellest skandaalid üleskeerutanud ajakirjanike ebaeetilisust.

“Räägime asjast” on raadiosaade, mis on eetris 2015. aasta sügisest. Saate loomise tingis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna soov tekitada ajalehele Konservatiivide Vaba Sõna lisaväljundeid, kirjutab Vikipeedia.

See saade on rahvuskonservatiivide saade sama maailmavaatega inimestele, mis peaks laias laastus tähendama, et teised seda ei kuula, kui nad pole just poliitikahuvilised. Ammugi ei kuulata seda saadet välismaal ja suuremal poliitikamaastikul (nüüd ilmselt juba kuulatakse, tänu peavoolumeedia kõmujahile) ega ka väljaspool eestikeelset kuulajaskonda.

Saates “Räägime asjast” väljaöeldu ei ole EKRE pressiteade, valitsuse ega ka ministrite ametlik seisukoht ja kuivõrd tegu on ettevalmistamata saatega (ei loeta paberilt maha), siis võib öelda, et tegelikult lobisevad Helmed ja nende külalised sellest, mis keelel ja meelel. Saates jutu sees üldistavalt väljaöeldut ei saa kuidagi võtta kellegi ametliku seisukohana, seda enam, et sarnaseid jutte räägiti juba siis, kui EKRE oli sügavas opositsioonis.

Peaaegu kõigil Eesti erakondadel on oma meediakanal, portaal, paberleht või kodulehekülg, kus edastatakse oma maailmavaatelisi seisukohti. Mitte ükski peavoolumeedia ajakirjanik pole sorinud teiste erakondade meedias ega sellest suurskandaale algatanud – aga EKRE puhul seda tehakse.

Praegu teevad paljud ajakirjanikud lugusid sotsiaalmeedia postitustest võetud mõtetest. Ühest küljest on see ajakirjanikule mugav, sest nii saab võtta kellegi kommentaari ja kõmu üles puhuda, kusjuures siis ei pea enam algallikaga ühendust võtma, sest tema on ju oma sõna postitusega öelnud.

Olgu sotsiaalmeediaga kuidas on, aga erakondlikes ja maailmavaatelistes saadetes, kodulehtedel ja portaalides avaldatud mõtete, vestluste ja väitluste varal suuri meediaskandaale algatada on kohatu ja ebaeetiline, seda ka ajakirjanduslikus mõttes. Põhimõtteliselt käiakse võõrast jutuajamist pealt kuulamas ja mõtteid oma huvides varastamas.

Kohatu juba sellepärast, et need on tavaliselt sisejutud omade vahel – sotsid teavad, et rahvuskonservatiivid neid ei salli ja vastupidi, seetõttu poleks nagu vaja minna teise poole postitustest sellele kinnitust saama ja seejärel kogu maailmale rääkima, kui halvasti ideoloogilised ja maailmavaatelised oponendid sinusse suhtuvad.

Kõik opositsiooni ja nende ihumeedia algatatud skandaalid on ju tegelikult vesiliivale rajatud ehk need, kellest saadetes räägitakse, ei teaks kunagi, mida nende kohta ühes konservatiivide vestlussaates räägiti, kui neile sellest varmalt ette ei kantaks.

Nii ei teaks Sanna Marin, et teda poemüüja või köögitüdrukuga võrreldi ja ilmselt ta ei hoolikski – ta teab niigi, et rahvuskonservatiivid (ka Põlissoomlased) ei suhtu hästi padupunase-mürkrohelise Soome valitsuse tegemistesse. Kui Eesti meedia ja opositsioon selle aga kogu maailma ette paiskavad, ei saa naaberriigi peaminister vait jääda. Seega siis ässitab opositsioon Eestit ja Soomet teineteise vastu üles.

Veelgi hullem lugu on USA-ga – Eesti väikese raadiojaama saade ei jõuaks mitte kunagi Washingtoni võimukoridorideni, kui sotsid, reformarid, kahesajatajad ja nende käsilased ei ekspordiks juttude kontekstist välja kistud fraase Lääne lehtedeni, kus need oma moonutatud elu elama hakkavad. Ka leedukad elaksid rahulikult, kui Eesti meedia poleks neid valeinfoga üles ässitanud: näete, mis meie “pahad” teist arvavad!

Skandaale ei tekitata ju sellest, mida ütleb keegi Helmedest Kaja Kallase kohta, vaid mida öeldakse nende kohta, kes asuvad väljaspool – siseriiklik poliitika on nagunii mõlemalt poolt terav ja sellest ei anna kinni võtta, küll aga saab hakata rääkima suhete rikkumisest liitlastega. Kuigi näiteks jutud Saksamaa sõjalise võimetuse kohta olid õiged, nagu paljud teisedki ütlemised.

Seega on raadiosaates “Räägime asjast” vestlusringis väljaöeldud fraaside eksportimine opositsiooni poolt suurtesse ideoloogilistesse meediaheitlustesse teadlik katse langetada oma võimulepääsu huvides Eesti riigi mainet.

Tegelikult teavad maailmas kõik sellest, kuidas suhtuvad türklased armeenlastesse ja vastupidi, sunniidid šii-iitidesse ja vastupidi, äärmusmoslemid kristlastesse ja jeziididesse, araablased juutidesse ja vastupidi ning lõpuks ka konservatiivid vasakpoolsetesse ja vastupidi – nende vastuolude süvendamine mõlema poole juhtide mitteametlikus ruumis väljaöeldu võimendamisega on teadlik konfliktide õhutamine.

Teavad ju ka näiteks Martin Helme ja Jürgen Ligi vastastikusest antipaatiast ja seepärast pole meedial vaja akna tagant kuulata, mida nood üksteisest sõprade seltsis räägivad, ja sellest kõmulugu tekitada. Seda enam, kui õnnetud ajakirjanikud peavad pühapäeviti tunni jagu kuulama nende juttu, keda nad ei salli.