03.10.2020
Täiesti tarandlik tõdemus.
Populaarne blogija Roosa Udu kirjutab isa ja poegade Tarandite vaadetest Estonia huku osas ja ikka kohtab tarandlikku ülbust, mis on Eestis juba legendiks saamas.
“Eile vaatasime üheskoos Andres Tarandi intervjuud Estonia huku asjus. Jõudsime sellega peaaegu lõpuni, intervjueeritaval jäi veel vastata vaid kahele küsimusele. Asi on seda väärt, et neil lähemalt peatuda.
„Kas vastab tõele, et Rootsi riik salastas 75 aastaks olulist teavet Estonia katastroofi kohta?“ tunneb saatejuht Toomas Kask huvi.
„Ei tea,“ vastab Tarand. „Mina ei ole Rootsi järel pärinud, sest Rootsi on ju vaba ühiskond. Salastamised ja muu sarnane on väga tähtsal kohal meie mälus, mitte seal…“
Siit vaatab küll vastu mingi sügavale juurdunud alaväärsuskompleks. Meie oleme need varjajad ning vassijad, mitte aga Rootsi. Seal on ju vaba ühiskond! (Ja kas meie ei olegi?!) Kesse siis sakste käest aruandmist tohib nõuda, peaministrina vaatas Tarand neile alt üles ja paistab seda tegevat siiamaani.
Ja ongi intervjuu lõpusirgel. Jääb veel viimane küsimus: „Kas teie pooldate uue uurimise alustamist?“
Aga nüüd tuleb Tarand, kes kogu intervjuu ajal millestki midagi ei teadnud, välja üllatavalt determineeritud seisukohavõtuga:
„Vraki võib tõsta kasvõi üles, aga tõstjad peaksid selle ise kinni maksma. Mina ei soovita eestlasi nöörida selle ilmselgelt mõttetu üritusega.“
Mille Tarand nüüd ilmselgeks mõttetuks kuulutas? Kas uurimise alustamist või vraki ülestõstmist? Viimasel juhul jäi aga saatejuhi küsimus vastuseta.
Või on tegemist lihtlabase demagoogiaga – kuulutada uurimise alustamine mõttetuseks, põhjendades seda laeva ülestõstmisega, mida hetkel kellelgi plaanis ei ole ja ilmselt ei saa niipea olemagi. Samas kumab siit ütlusest läbi eht indrektarandlik pahatahtlik parastamine: eks tõstke kui tahate, aga pidage meeles, et kõik tuleb teil endil kinni maksta!
Perekonnaviga vist?
Paraku lisab Andres Tarand juurde veel kaks lauset, mis tema rinnaesisele õige inetu pleki jätavad: „Palju sealt veel selguma peaks? Kas loeme luukered üle ja saame teada, et kapten Pihti ikka ei ole?“
Kui endine peaminister ei saa aru, et „luukerede ülelugemise“ jutuga solvab ta mitte ainult kapten Pihti, vaid ka kõiki neid, kes selles katastroofis endale märja haua leidsid, siis oleks tal targem kodus istuda ja mitte intervjuusid jagada. Seda enam, et midagi sisulist, nagu nägime, tal niikuinii öelda ei olnud.
Kui papa Tarandi intervjuud võib vaadata kui äparduste rada (kusjuures huvitaval kombel toimub komistamine alati kindlas ettenähtud suunas), siis tema noorema poja Kaarli kommentaar rahvusringhäälingus on veel palju sihipärasem ja teravam.
Ütleksin lausa, et tema jutt on lausa haukuvas kõneviisis, mille juurde kuuluvad lahutamatu osana kannast naksamised ja kihvade kintsulöömised.
On see nüüd iseloomu viga või kompromissitu võitlusmeel, ei oska ma öelda, küllap on need kaks asja lihtsalt noores Tarandis kokku saanud ja teineteisele sõbrakäe ulatanud.
Juba kommentaari alguses annab Kaarel Tarand mõista, et tema juttu ei tasu tõsiselt võtta. Paraku ei sobi nii tõsise teema juurde lõmpsimine „papi Noast, kes kasutas kõlvatut konkurentsieelist ja teistele kättesaamatut äriinfot ehk jumala abi“.
Ent juba samas lauses jõuab noor Tarand tõdemuseni: „…keegi ei ole uppumiskindlat laeva ehitanud, igal laeval oma aeg erru minna või uppuda.“
Nii et millest kogu see kära? Laevu on alati uppunud ja jääb uppuma, see on normaalsus, millega tuleb leppida. Sama hästi võiks öelda, et kõik inimesed surevad niikuinii kunagi ära, mispärast siis pandeemia vastu kaitset otsida?
„Kui nn põletava päevaprobleemi ehk parvlaeva Estonia hukkumise asjas üldse suu lahti teha, siis peab rääkima laevast, mitte laevaaugust,“ klähvib noor Tarand edasi.
(Vabandan oma keelekasutuse pärast, aga juhtusin Vikerraadiost kuulama opositsioonitundi, kus Jürgen Ligi suu läbi sain teda, et Martin Helme klähvib, haugub, vingub jne. küllap jäi siit mullegi midagi külge. Püüan edaspidi sellest halvast harjumusest vabaneda.)
Vaadake kui palju halvustavat hoiakut oskab noor Tarand ühte lausesse panna. Kui „põletava päevaprobleemi ette lisada sõna „niinimetatud“, muutub kogu asi sedamaid pseudoprobleemiks, millega tegelemine on vaid tühi töö ja vaimu närimine. Väljend „kui suu üldse lahti teha“ annab selgesti mõista, et palju targemini teevad need, kes kasutavad võimalust selles küsimuses vait olla.
Aga kui rääkimata olla ei saa, siis peab peale passima, et ei räägiks mitte olulisest (laevaaugust), vaid millestki muust. Mina näen siin katset igasugust arutelu summutada, või siis hoopis muudele radadele suunata. Primitiivsevõitu küll, aga siiski poliittehnoloogia!
Ja sedamaid asub noor Tarand oma väljapakutud asendustegevust ellu viima. Laevaaugu asemel viibki ta jutu laevale, paraku ülekantud tähenduses, mis viib meid sihist veelgi kaugemale:
„Riigilaev nimega Estonia, kohalikus keeles tuntud ka kui Eesti Vabariik, ei ole kuskile kadunud ja ainult selle praeguste tüürimeeste igapäevase tegevuse range kontroll, õigete küsimuste esitamine ning vastuste analüüs võib meile anda selguse, kas nad karide suunas tüürivad meelega või kogemata.“
Halvustavalt ja nagu möödaminnes poetatud väljend „kohalikus keeles“ toob tahtmatult meelde aja, mis siinsed suurvene šovinistid mõnitavalt märkisid, et vene keele kõrval on kasutusel ka mingi „местный язык“.
Kuid mitte see pole antud lause puhul oluline. Tuleb välja, et ettepanek rääkida hoopis laevast tähendab noore Tarandi tõlgenduses võtta fookusesse Eesti Vabariik, mille „tüürimehed“ meid meelega või kogemata karide suunas tüürivat. Aega tuleb ikka sihipäraselt kasutada, mitte raisata tühja-tähjale.
Kui sa parasjagu Eesti Vabariiki ja tema „tüürimehi“ ei kiru, siis on see mahavisatud aeg. Jahumine mingist august laevapardas viib põhieesmärgist ainult kaugemale.
Selline suhtumine, eriti veel varjamatult pahempoose kultuurilehe peatoimetaja suust, meenutab kunagisi klassivõitluse aegu, mil iseseisvuse ike oli mõne mehe jaoks lausa üle jõu käiv koorem.”