30.06.2020
Kes mõtleb must-valgelt.
Pärast seda, kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond avalikustas oma ambitsioonid tõusta tulevikus peaministriparteiks, hakkas meedia nuputama, kust leiab erakond lisaks vajalikke toetajaid. Murelikust vasakmeediast võib aru saada, sest selline areng ei pruugi neile meeldida, kuid asjata muretsetakse. EKRE võimulolek ja seal püsimine teeb elu ainult paremaks.
Elu ise on seni näidanud, et paljud asjad, mille eest rahvuskonservatiivid on seisnud ja mida välja öelnud, on osutunud aja möödudes tõeseks, ehkki neid ütlemisi ja tegutsemisi on kritiseeritud või välja naerdud.
Kõige ehedam näide on praegu maailmas pead tõstnud rassihüsteeria, millel on põhiliselt kaks negatiivset poolt: üks on see, et selle võitluse varjus tehakse pehmelt öeldes kuritegusid, mille alla kuulub vandaalitsemine, süütute inimeste ründamine, politseivastane vägivald kuni terrorismiaktideni välja; teine on see, et kogu see võitlus on kaasa toonud täiesti idiootsed otsused erinevates eluvaldkondades, mis veel mõni aeg tagasi sobisid huumorirubriiki. Siin võib nimetada kas või seda, et mõni firma on lõpetanud nahavalgendajate tootmise või seda, et Mercedese vormelautod värviti hõbedase asemel mustaks.
Ning selles hea ja kurja võitluses, kus vasakpoolsed lällajad üritavad kõikidel võimalikel ja võimatutel viisidel maha suruda populaarsust koguvaid parempoolseid jõude, on oma absurdsuses ja vaenulikkuses jõudnud selleni, et ka senised sallijad ja tolerandid on nägijaks saanud ning hakanud sellise groteskse kuju võtnud liberaalset pealtungi hukka mõistma.
Seda on hästi näha lapates kas või meie endi sotsiaalmeedia keskkondi, kus väga paljud inimesed (kultuuriinimesed, isegi ajakirjanikud), kes seni olid põhimõttelised ekrevastased, jagavad üha enam neis küsimustes EKRE seisukohti, millest rahvuskonservatiivid on ammu kõnelenud.
Samamoodi on ühiskonnas arvamused lahku läinud ahistamisteemades, näiteks Aivar Mäe juhtumi puhul. Ja siin ei jookse arvamuste lahusus konservatiivide ja liberaalide vahel, vaid hoopis kusagil mujal.
Siit võib leida ka vastuse loo alguses esitatud küsimusele, kust leiab EKRE endale lisapoolehoidjaid.
Mis puutub paljuräägitud ühiskonna polariseerimisse, siis just siin on vasakmarksistid meistrid piire tõmbama ja viha käivitama, kuigi nende hüsteeriline vastupealetung on teatud kohtadest koordineeritud ja juhitud.
Igatahes hoiavad parempoolsed (Eesti kontekstis rahvuskonservatiivid) oma kindlat joont, mis pikas perspektiivis ongi õigeks osutunud, nagu elu on näidanud. Ning tänu sellele tasakaalukeelele saame hoida maailma päris hulluks minemast, et sotsialismi pealetung koos nende idiootsustega eemal hoida.
UU