Reetjateaja võimas indulgents: EKRE-st lahkumine annab andeks kõik patud

Kolm tuntumat rahvuskonservatiivide ridadest lahkujat on ühtäkki päevakangelased, neid kiidetakse “õige otsuse eest”, neile antakse sõna, nad saavad kindlasti ka häid karjääripakkumisi – vanasti öeldi selliste kohta pelgalt “äraandjad”. Aga eks täna räägitaksegi väärtuskonfliktist.

Kõik sõnasaajad väidavad, kuidas nad olevat juba ammu midagi märganud, ammu olevat paha hakanud, aga nüüd võeti ennast kokku ja pöörati selg – muidugi päris mitmel pärast volikogu koha saamist.

Kõige paremini paljastab ülejooksikuid just see, et EKRE pole tavaline partei, ta on juba kuus aastat teiste seas esiplaanil ja meedia poolt halvustatud – iga sellesse erakonda astuja pidi teadma, kellega ta ennast seob. Nüüd väidab üks, et lahkuvat vihaõhutamise pärast, kuigi sama meediasüüdistus oli erakonnal peal ka siis, kui ta sellesse astus ja kui ta liige oli.

See, kui hästi renegaate peavoolus vastu võeti ja millised toredad inimesed neist vorbiti, näitab meie ühiskonna eetilist kriisi. Noa võid selga lüüa, peaasi, et rünnatav oleks “valest” leerist. Eks see näita kiitjate endi rikutust.

Lahkuminekuid tuleb alati ette, nii elus kui poliitikas. Väärikas lahkuminek on see, kui musta pesu avalikkuse ees ei pesta. Lahkumineku ja reetmise üks vahe ongi selles, et viimasel puhul asutakse tavaliselt teist poolt mustama.

Üks daamike, keda aitas volikogusse esikoht erakonna nimekirjas, kallab nüüd oma hinge ladestunud sopa mahajääjate kaela. See on üks etapp reetmise teel – inimeselt nõutakse põhjalikku enda eraldamist endistest võitluskaaslastest, et tagasiteed poleks, ning parim vahend selle saavutamiseks on vanade sõprade verbaalne täisoksendamine.

Õnneks on üks asi veel kindel – reeturid ei meeldi tegelikult kellelegi. Pärast esimest ülekuldamist hakatakse neid ikkagi kaltsudena vaatama. Eriti peaks seda arvestama noor mees, kes jääb poliitikas alati ebausaldatavaks – kui kord reetis, siis miks mitte teine kord? Usaldust saab kuritarvitada ainult ühe korra.