14.02.2020
Reformierakond muutub üha ülbemaks, aga kunagi tuleb ka nende mihklipäev.
Reformierakonna poliitikute väljaütlemised on alati kantud alandlikkusest suurte ja vägevate vastu ning hirmust, et nemad või keegi teine neid kuidagi ei pahandaks – äkki ei anta enam mammonat.
Brüsselis käinud parlamendisaadikud olid hämmastunud sellest põhjalikust orjameelsusest, mis ühendab Reformierakonna ja sotside saadikuid. Näiteks Andrus Ansip väitis, et võrdsete põllumajandustoetuste nõudmisega ei tohiks Brüsselit liigselt häirida, muidu võtab viimasegi veel ära. Hullemat lömitamist on raske ette kujutada.
Euroopa Liit ja tema reeglid võivad meeldida või mitte, aga neis on siiski kindlad kokkulepped – uued liikmesriigid annavad nii palju kui suudavad ja saavad nii palju, kui neile saab (või tahetakse) anda. Eestile ei anta midagi lihtsalt heatahtlikkusest või armulikkusest – meie eurotoetused määravad ära kehtivad reeglid, on nad siis millised on.
Nii ei peaks ka Eesti eurosaadikud lömitama ja olema alandlikud ainult suurtele meeldimiseks, sest Eesti saab seda, mis on kokku lepitud ja ei pea eraldi kellegi ees ennast topelt tänuvõlglasena tundma. Netomaksjad maksavad küll rohkem ühiskassasse, aga on veel tohutult palju seda, mida nad andmise vastutasuks rohkema raha saajatelt endale pumpavad.
Üheks eeliseks neile on uute liikmesriikide arvel tekkinud suurem turg, tugevam euroraha, tugevam majandusruum ja paremad konkurentsivõimalused – kõik see tasub ilmselt ära ka suuremad sissemaksed. Pealegi saavad Saksamaa ja Prantsusmaa väiksemate vendade arvelt oma majandusse rohkem ressursse pumbata, ja nende toel maailmaturul üht-teist kindlamalt välja kaubelda, eriti institutsioonides, kus loevad riikide hääled.
Näiteks olid Saksa pangad Kreekas kaotamas oma laene ja nad panid nagu niuhti Reformierakonna valitsetava Eesti sakslaste raha käendama – selle kõrval on meile antav Saksa raha köömes.
Nagu Eesti enda majandusruumis, nii loeb ka EL-i ühisturul ikkagi turumajanduslik konkurents. Seetõttu tuleb sealgi võidelda endale paremate tingimuste saavutamiseks, sest turumajandus ei põhine heategevusel.
Kui majanduslik konjunktuur kujuneb kellelegi ka kehtivate reeglite valguses teistest soodsamaks, siis ei tule keegi võrdsust pakkuma – halvemasse olukorda sattunutel tuleb endal tasakaalu eest võidelda. Seda aga Eesti eurosaadikud ei tee, sest seda ei luba sulasementaliteet – järsku saab peremees pahaseks.
Paraku suhtub iga peremees sulasesse täpselt nii, nagu sulane tal endaga käituda lubab. Inimesed austavad neid, kes oma seaduslike õiguste eest võitlevad, seda ka juhul, kui kompromisside saavutamine üle kivide ja kändude läheb.
Oravapartei on ka üks suurimaid Eesti maine pärast kisendajaid, kuigi ise nad seda mainet välismaal valitsust kirudes teadlikult murendavad – kui poliitoravad on suutnud riigist väga halva mulje jätta, loodavad nad võimule naastes kohe kogu poliitika Brüsselile meelepäraseks taastades endale uusi plusspunkte teenida.
Reformierakond on juba ammu võtnud seisukoha, et nemad ei taha peremehed olla, sest sulane olla on mugavam. Samasugused on kõik eurosaadikud peale Jaak Madisoni – järelkiitjad, lipitsejad ja tallaalused.