Nii minister Signe Riisalo kui ka teise homoõiguspoliitikute suust kostub sageli väide, et neis riikides, kus seadustega loodi “abieluvõrdsus” eluandva mehe ja naise abielu ning “elupuu kuivanud okste” vahel, olevat tõusnud sallivus igasuguste seksuaalvähemuste vastu. See on vale.
Kui vaadata neid riike, kus samasoolised on eluandjatega võrdsustatud, torkab silma muster, et koos vastavate seadustega kehtestatakse kohe ka vaenukõneseadus, nagu see toimub hetkel Eestiski. Traditsioonilist abielu lammuvat “uusväärtust” kaitstaksegi kriitika eest just vaenukõneseadusega.
Kui sõrmed on sahtli vahele surutud ja väike surve olemas, siis muutub enamik inimesi, kes ei taha saada “tühistatud”, maksata trahve või minna koguni vanglasse, aegamisi või kohe “sallivaks”. Mitte kõik ei võitle lõpuni vastu. Ka uuringutes tunnistatakse ennast “sallivaks”, sest mine sa tea…
Neid, kellele “abieluvõrdsus” vastukarva on, leidub palju, alates kristlastest, kelle usuliste veendumuste vastu see on, kuni tavaliste inimesteni, kel hakkab teineteist käperdavaid mehi nähes lihtsalt halb. Neid tahetakse just vaenukõneseadusega, mis keelab arvamusavaldused, “sallivaks” muuta.
Eesti on veel eriline paik: siin tahetakse korraga võtta raha suurperedelt, anda suuremad õigused viljatutele samasoolistele paaridele ja katta kõik see vaenukõneseadusega.
Uued Uudised