23.06.2019
“Seltsimehed! Kui mõningaid kodanlikke natsionaliste mitte arvestada, on elu Eestis ilus!”
Eestis on tavaks, et väikesed asjad puhutakse suureks ja lastakse siis hääbuda, kui keegi on oma kasu ära lõiganud.
Suured asjad nagu VEB Fond, Tallinna Sadam ja suur rahapesu läbi Lääne pankade Eesti filiaalide tunduvad räigelt tsementeeritud olevat, ja seda, kas Jürgen Ligi sai noosi või mitte, ei pruugi me kunagi teada saada. Aga ka väikesed asjad susisevad omasoodu…
Tegelikult tahaks teada näiteks seda, millega lõppes Vao seinapõlengu uurimine. Taavi Rõivas puhus asja suureks, lükkas süü selgelt EKRE kaela, algatas “eestlaste rassismi” kampaania ja jättis ühiskonna ootama, millal selgus tuleb. Aga see jäigi tulemata ja Rõivas ülbitseb endiselt poliitikamaastikul edasi, hullemini kui varem.
Karoli Hindriks ja Mary Jordan algatasid suure libaoperatsiooni kivipildujatest rukkilillemeeste vastu, vale tuli aga välja ja nüüd tahaks “krossitari” kohtusaalis näha. Aga ei kippu ega kõppu…
Kui pretensioonika pakistanlase Ažhari sõimaja nimi avalikustati ja mees sai oma soolaputkapäevad kätte, siis juudi rabi solvaja nimi pole kusagilt läbi käinud. Kas ta üldse oligi eestlane?
Nüüd on siis meil käes ka üks tulistamine, mis lõppes ühe tapetu ja laskja enesetapuga. Sellest loost käis läbi info, et mees võitles tulutult Tallinna taksomaffiaga. Ilmselt jooksis võitlus nii kokku, et mees otsustas asjad riigile lootmata ise ära klaarida. Või vähemalt karistamatustunnet vähendada.
Ka sellest loost tahaks kuulda, kas pealinnas on olemas ebaseaduslik seltskond, kes korraldab taksode tegutsemist? Karta on, et ka see jääb meile teadmata, sest kõige olulisem mees kogu sündmuses on ju surnud.
Riik meil justkui kuskil on ja ei ole ka. Aga riigi eliit räägib Võidupühal ilusaid sõnu, kuidas ühiskond olevat valmis nagu üks mees riiki kaitsma. Me ju teame kõik, et see pole tõsi – venelastest pooldab NATO liikmeksolekut vaid 37% ning kõigist meie 20-35-aastastest noortest kolmandik liduks sõja korral Läände (kuigi NATO-Vene konflikt muutuks kohe nii suureks, et liduda poleks kuhugi ja millegagi).
Nii me elamegi suve suurimal pühal oma stagneeruvas riigis ja teeme näo, et kõik on kõige paremas korras.