“Parempoolset” Isamaa renegaati Siim Kiislerit võib osatada küll, aga tegelikult on tema sammude taga kaine kaalutlus.
Kiisler pole poliitikuna kohe mitte midagi ära teinud. Vaevalt, et kellelegi meenub niiöelda lambist midagi, millega ta keskkonna- või regionaalministrina hakkama sai. Pigem keeras mees regionaalpoliitika kuue aastaga veelgi rohkem kihva ja viis riigi ääremaastumiseni.
Viimastel valimistel sai Kiisler napilt 379 häält ja pääses parlamenti ainult tänu kõrgele kohale partei nimekirjas. Praeguse Isamaa ja oma olematu populaarsusega pole tal järgmisesse Riigikogu koosseisu enam asja.
Sestap ühineski Kiisler “parempoolsete” separatistidega – neile on tuntud nägusid vaja, ehk ronitakse siis Reformierakonna külje alla või ühinetakse kellegagi, saadakse jällegi võimu juures kaalukausi roll ja edasi tükk riigipirukast, ja nii jääbki Siim toiduahelasse.
Põhimõttelage intrigant on Kiisler kohe kindlasti, aga mitte rumal – ta teab, millal uppuvalt laevalt põgeneda ja päästeparvele ronida.