Uued Uudised

Skandaalimaiad laiskreporterid: sotsiaalmeedia postitused alg- ja sageli ainsa allikana on muutunud ajakirjanduses tavaks

epa07575963 A Facebook logo on a stand during the Vivatech startups and innovation fair, in Paris, France, 16 May 2019. Acording to organizers, VivaTech is the 'world's rendezvous for startups and leaders to celebrate innovation'. It aims to gather the world's brightest minds, talents, and products taking place in Paris on 16 to 18 May 2019. EPA/Julien de Rosa

Oleme jõudnud sinnamaale, et sotsiaalmeedia, iseäranis Facebook, on muutunud peavoolumeedia põhiliseks infoallikaks ja töövahendiks. Kui vanasti käisid ajakirjanikud kohapeal näost näkku inimestega rääkimas või haarasid vähemalt telefonitoru järele, siis nüüd on ajad muutunud. Asi pole moodsates tehnilistes vahendites, vaid eeskätt ajakirjanike laiskuses, mugavuses ja ka kiirustamises.

Enne lapati hommikuti kirju ja teisi ajalehti, et vaadata, mida seekord kirjutama hakata, kui meilikastis midagi hõrku ei leidnud, helistati oma stammallikad üle, midagi ikka näkkab.

Nüüd on palju lihtsam – lööd Facebooki lahti ja hakkad skrollima eesmärgiga leida mõne tuntud inimese postitus, olgu selleks pilt või lause.

Muidugi oleneb väljavalitu ajakirjaniku või väljaande meelsusest ja sihtgrupist. Kui tegu on mingi meelelahutusportaaliga, siis otsitakse sealt vihjeid selle kohta, kes kellega käib või käimise lõpetanud. Kui tegemist aga näiteks Delfiga, siis on hea leida postuitustest väljendeid, mida mõnele valitsuse, eelistatult EKRE liikmele külge pookida ja siis suur narratiiv selle otsa riputada. Ja algne põhisõnum või lihtsalt huumor läheb sellise süsteemse töö tulemusel sedasi paratamatult kaduma.

Facebooki sein pole ammugi enam su enda sõpradega suhtlemise platvorm, iseäranis, kui sa oled avaliku elu tegelane. Kuid igaüks, kes seal tegutseb, peab arvestama, et võib oma suvalise postitusega vastu nägu saada, olgu sul siis 50 või 5000 sõpra ja jälgijat.

Kuigi üldiselt ei pea professionaalsed ajakirjanikud sotsiaalmeediat alg-(ja iseäranis ainsa) allikana heaks tooniks, ei kõiguta see meie mugavuspõlvkonna kirjatsurasid ning selline teguviis süveneb silmnähtava tempoga.

Olgu selle repliigi lõpetuseks ka üks konkreetne näide elust enesest.

Õhtuleht tootis äsja uudise sellest, kuidas EKRE Tallinna linnavolikogu esimees Mart Kallase kirjutas sotsiaalmeedias, et Mihhail Kõlvarti peaministriks saades muutuks kogu valitsus muukeelseks ning riigikeeles rääkimise eest tuleb vabandust paluda. Samas lisatakse sinna Kallase kommentaar, et see oli lihtsalt nali. „EKRE must huumor: kui Kõlvart saab peaministriks, peab vabandama iga kord, kui tahad rääkida eesti keeles,“ ei takistanud miski Õhtulehjel suure pealkirjaga uudist müümast.

Seejuures polnud tegu Mart Kallase enda seinapostituse, vaid sõubisnises tegutseva Olav Osolini postituse kommentaariga, kes kirjeldas talle omase huumori nurga alt, milline olla Eesti aastatel 2023-2027.

„Keskerakond võidab järgmised riigikogu valimised ja korraliku tulemuse saab kirja ka Reformierakond EKRE ees, mille tulemusel teeb president Jüri Luik Mihhail Kõlvartile ettepaneku moodustada uus valitsus,“ kirjutas Osolin, et Kõlvartist saaks uues valitsuses peaminister.

EKRE Tallinna linnavolikogu esimees Mart Kallas kommenteeris uut visiooni väikeste täiendustega: „Kui Kõlvartist saab peaminister, siis välisministriks saab Vasja, majandusministriks Kolja, haridusministriks Maša ja rahandusministriks Volodja! Ja Sa hakkad vabandama iga kord, kui eesti keeles tahad rääkida!“

„Ei midagi poliitilist. Kas pühapäeval ei või nalja teha?“ uuris Kallas ajakirjanikult vastu, kui ta päris selle kommentaari kohta.

Paraku ei saanud skandaalimaias kalastaja seekordki faktiveata, nimetades Mart Kallast Tallinna linnavolikogu esimeheks, kuigi tegu on kõigest EKRE fraktsiooni esimehega.

 

Exit mobile version