Teisipäeval menetleti Riigikogus Eesti üheksat sõjalist missiooni välismaal. Tavalised põhjendused selleks on liitlassuhted ja kaitseväelaste sõjaline väljaõpe.
Samas on Ukraina sõjaga seoses Eesti ise rinderiik. Ehk siis võib siin alati oodata Venemaa hübriidsõda migrantidega, Kreml võib potentsiaalselt teha mingit NATO-testi kiire lühikonflikti kaudu ning võimatu pole ka avalik Vene-NATO konflikt. Eesti kaitseväelasi on kodus vaja, liitlased meid hübriidsõja või sisekonflikti puhul aidata ei saa.
Missioonisõdurite kiire kodumaale naasmisega on olnud muresid: Venemaa agressiooni ajal Gruusia vastu ei jõudnud hästi väljaõpetatud Gruusia rahuvalvajad Afganistanist kodumaale sõdima, sest NATO kartis neid lennukiga tagasi tuua.
Eesti kaitseväe missioon Malis on samuti halb kogemus: oli teatud aeg, mil nad olid Wagneri relvavennad, sest Mali valitsus tugines võimu hoidmisel nii Kremli käepikendusele kui Prantsusmaa juhitavale liitlaskontingendile.
Eesti julgeolekuline olukord on suhteliselt raske. Valitsuse kärpeeelarve mõjutab ka kaitsevõimekust ning samal ajal maksab riik suuremal ja vähemal määral ka välismissioonide eest. Mitte miski ei viita sellele, et praegu peaks selliseid missioone toetama.
Uued Uudised