26.04.2022
Eesti ei tohi lisaks fašismile ja putinismile lubada oma ühiskonda ka stalinismi, mille ajal toimusid ulatuslikud “sisemised puhastused” rahvavaenlastest. Pilt on illustratiivne.
Facebookis võib märgata, kuidas Eesti on tagasi 1940. aastate lõpus, kus kogu ühiskond aitas “rahvavaenlasi” paljastada.
Teisipäeval ilmus “näoraamatus” tuntud isamaalase hoiatus, et üks tuntud kommentaator levitab väidetavalt putinistlikke seisukohti. Kogu kommentaarium ühines kohe nõiajahiga, rääkides sellest, kuidas “see Ahven on üks kahtlane kuju” (kui parafraseerida “Lammas all paremas nurgas” filmi) ja lõpuks jõuti ühiselt arvamusele, et tuleriit tuleb süüdata.
Eestis on putinistid olemas ja kindlasti mitte vähe. Ainult et päris “Kremli ööbikute” asemel otsitakse rahvavaenlasi juba omade, eestlaste, keskelt, kes kõik ei saa olla putinistid. Aga kommentaariumis viidati juba ka mitmele teisele nimele, kes kõik said sildi külge.
Putinistid on Eestis päriselt olemas, nad tuleb käsile võtta, aga enamik neist, kes sildi külge saavad, pole seda – põhjuseks on kas rumalus, vale sõnakasutus või sootuks hoopis see, et “nõiajahi” algataja leidis inimese sõnades oma arust putinismi. Igaüks otsustab juba omal käel, kes on “rahvavaenlane”.
Kõige selle tulemuseks on see, et ühiskond pannakse enda seest “rahvavaenlasi” otsima – seda kasutas edukalt ära Stalin, kes lõi madalate instinktide toel pealekaebamisühiskonna. Eestis on see protsess käinud läinud (pandud) – nii saab sõnavabaduse alla suruda ja likvideerida, sest “rahvas” ise nõuab “putinistide” kõrvaldamist. Kas see protsess juba tuttavana ei tundu?
Ehtsad “Kremli kasulikud…” istuvad lausa Riigikogus, kus hääletavad Ukrainale toetamise avalduse vastu, nemad aga on endiselt puutumatud. Rahva hulka visatud kont aga ajab purelema hoopis need, kelles pole tegelikult ivakestki putinismi. Isegi mitte selles tuntud isamaalases, kes algatas nõiajahi – tema on “kasulik” selles mõttes, et pani suure hulga FB-rahvast enda ümber piiluma, kas see inimene tema kõrval mitte rahvavaenlane pole.
Pealekaebamisühiskond on vastik, sõnavabadust ei tohi kunagi kergekäeliselt ära võtta ja tõeliste vaenlastega tegelemiseks on riik loonud jõustruktuurid. Isekeskis purelemine selle üle, kas ja kes on putinist, tuleb lõppkokkuvõttes kindlasti kasuks Putinile endale – ilmselt see isamaalane ei aita seda naist, kelle ta putinistiks tituleeris, enam mitte kunagi, isegi mitte sõja korral. Rahvavaenlane ja putinist, rsk ju, las kärvab!
Kui keegi leiab, et inimene levitab putinistlikku ideoloogiat, siis selle lahendamiseks on vastav ametkond. Põletusriidad sotsiaalmeedias ei ole demokraatia, vaid totalitarismi ilming.
Jüri Kukk