Sotsiaalministeeriumi vähemuste kampaania – ilus idee narrikuues

Kui inimlikkus tuleb keeldude ja käskudega, siis pole see enam inimlikkus – see tõdemus on tänases maailmas üha enam aktuaalsemaks tõusmas.

TÜ Orientalistikakeskuse vanemteadur ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhataja Peeter Espak leiab, et sotsiaalministeeriumi “samapaljuinimesed” kampaania mitte ei ürita panna erinevate ellusuhtumistega inimesi üksteist paremini mõistma, vaid hoopis loob negatiivseid stereotüüpe nii eri religioonide esindajatest kui isegi puuetega inimestest.

Ta toob näiteks kristlase Kristjani, kes on tõenäoliselt kehv kristlane, sest klipi järgi ta häbeneb oma uskumisi, samas kui kristlased tegelikult levitavad oma sõnumit rõõmsalt ja avatult. Pearätiga mosleminaine on samuti reklaamimiseks kummaline nähtus, sest suurtes islamimaades nagu Iraan ja Saudi Araabia, on võitlus kohustusliku pearäti vastu just naisõigusluse sümbol.

“Videoklipp, milles aga Soome tööle sõitev eestlane istub taksosse, mille juht hakkab temaga rääkima ukraina keeles, on juba täiesti mõistetamatu. Miks peaks taksojuht, kes nagu videost koheselt selgub, räägib muuhulgas pea vabalt ka eesti keelt, alustama korduvalt vestlust eestlasega võõrkeeles? See on ju selge solvang ja kliendi mõnitamine,” kirjutab Peeter Espak.

Rohkem saab lugeda ERR-ist, kuid oluline sõnum teadurilt ongi see, et “inimene koos oma inimlikkuse ja individuaalsusega – nagu ka kogu ühiskond – on taandatud vähemusgruppide süsteemiks, mis on asetatud pidevasse võitlusse eeldatava kurja ja mõistmatu “normaalsuse” vastu… /…/ See on kaasaegne sotsiaalse õigluse sõdalusest tulenev identiteedipoliitika, mis ei näe inimeses mitte inimest, vaid eelkõige vähemusgrupi kollektiivi üht osa.”

Kui jälgida Läänes toimuvaid vasakliberaalseid “võrdsusvõitlusi” ka Eesti kontekstis, siis need ei saa olukorda paremaks muuta, vaid teevad seda aina hullemaks – need, kelle eest väidetavalt võideldakse, asetatakse tegelikkuses võrdsetest võrdsemate olukorda, kus nende vastu tekib pigem trots ja viha. Mida tulisemalt nende “õiguste” eest võideldakse, seda rohkem kasvavad pinged – ja seejuures on võitlejateks enamasti need, kes ise antud vähemusgruppi ei kuulu või on ideoloogilised aktivistid.

Me ei loo sõbralikku ühiskonda, kui geid kuivanud oksana elupuul surutakse igati võrdseks eluandva mehe-naise suhte ja heteroseksuaalse perega; kui oma kodumaa tuksi keeranud migrandid on sihtriikides samade õigustega nagu jõuka ja stabiilse ühiskonna loonud põlisrahvas; kui kliimavõitluses jäetakse maailma üks osa – Inimene – ainult enesepiitsutamise vääriliseks; kui marufeministide võitlus naiste õiguste eest põhineb ainult kollektiivsel meeste jalge alla tallamisel, ja nii edasi.

Ei saa ju tulla mingit sõbralikkust, empaatiat, teineteisemõistmist ja rahu, kuid “võrdsuse” nimel peab vastased elimineerima – see on bolševistlik lähenemine, kus kommunismi nimel tuli kõigepealt tappa ekspluataatorlik klass.

Sõbraliku ja mõistva ühiskonna loomine on ilus idee ja sellega läheb kaasa eriti ohtralt noori inimesi, kes ei näe, et armastus, headus ja inimlikkus muudetakse kohustuseks, mille puudumise eest karistatakse; et inimesed, kes võrdsust looma kutsuvad, on võtnud endale vähimagi legitiimsuseta õiguse panna ühiskonda elama oma nägemuse järgi, ja ka karistusfunktsioonid.

Totalitarism ei tule enam tule, piitsa ja käeraudadega, vaid hiilib sisse kaaperdatud inimlikkuse kaudu, tehes seda parafraasi “Kõigi maade sallivuslased ühinege… või ma tulistan!” võtmes.