Sotsijuurtega Toomas Sildam jutlustab ka väärtustamise puhul kommunismi

Sotsialistliku taustaga ERR-i ajakirjanik Toomas Sildam on seadnud Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa sõnad sellisesse valgusesse, kust saab Henn Põlluaasa igast asendist tulistada – ehk siis võttes sõnast nii kinni, et kõri oleks peos.

“Valitsusliidu tugevusest hoolimata ei taha Põlluaas koalitsiooni hääli kaotada ja üritab enda kuvandit mahendada. Viimasel iseseisvuspäeval pidaski ta malbe ja sõnades ühendava kõne, milles ütles, et “me vajame üksmeelset ja tugevat Eestit, kus väärtustatakse igat meie inimest”,” kirjutab Sildam. “Igat meie inimest… See tähendab, et väärtustatakse sotsi ja rahvuskonservatiivi, reformierakondlast ja isamaalast, heterot ja homo, liberaali ja konservatiivi, ajakirjanikku ja põllumeest jne.”

Henn Põlluaas pole küll inimene, keda on Sildam harjunud poliitikas nägema ja kes “üritab enda kuvandit mahendada” – oma kindlameelsust on Riigikogu esimees pidevalt välja näidanud. Tema sõnad Eestist, kus väärtustatakse igat inimest, ei ole lihtsalt lahti seletatavad sildamliku kommunisti mõttemaailmaga.

Muidugi on vaja väärtustada igat Eestimaa inimest, kuid see ei tähenda, et väärtustatud kodanikud võiks teha, mida süda lustib. Sildami väärtustamismõttekäigu taga kumab tahtmine näha liberaalset vabadust, kus ükski kapriis, pretensioon, pahe ega lollus ei tohi hukkamõistu saada. Henn Põlluaas näeb väärtustatud inimesi vastutustundlike kodanikena, kes tunnistavad endale ja teistele, et nende vabadused ei tohi hakata teiste vabadusi ja õigusi segama.

Kui võtta aluseks üks karmimaid konfliktipunkte ehk hetero ja homo võrdse väärtustamise, siis väärtustada tuleb kodanikke nende seksuaalsest suunitlusest olenemata, kui nad hoiavad oma sellealase elu magamistoas. Kui homod toovad selle elu paraadidega tänavatele, propagandaga lasteaeda ja kooli, võõrsil ja võõraste seadustega sõlmitud abieludega Eesti kohtusse ning toimetulekunõudmistega riigieelarvesse, siis tähendab see, et nad tahavad enda üleväärtustamist. Elu edasi andvad heterod seda ei nõua, küll aga kuivanud oksad elupuul.

Tulebki võrdselt väärtustada sotse, reformierakondlasi ja rahvuskonservatiive, aga see ei tähenda, et tarandid võivad raiki-siseministrite toe teiste meeleavaldusi rikkuma tulla või oravaparteilased lihtsalt jaburate järelepärimistega parlamendi tööd segada. Ajakirjanikke tuleb väärtustada, kuni nad ei kleebi juhuslikult leitud joodikuid tõrvikurongkäigu külge ning liberaale seni, kuni nad ei vea sisse võõrsil valmis vorbitud “euroopalikke väärtusi” ega kuuluta “liberaalset demokraatiat” ainuõigeks.

Üheski ühiskonnas ei saa väärtustada valimatult igaüht, vaid arvestama peab ka ühiskonnas paika pandud eetilisi, moraalseid ja seadusandlikke lähtepunkte – seadusrikkujate puhul me ju piirame nende väärtustamise ruumi.

Sildam aga unustas sellegi, et tema leivaisad väitsid enne valimisi, et “igaüks loeb”, kuigi varsti selgus, et mõttekäik peab ka “lugemiseks” vastav olema…