01.03.2019
Marju Lauristin
See oli 1988. aasta vabariigi aastapäeval, kui Tammsaare pargis peeti esimene ärkamisaegne suurem rahvakoosolek Eesti iseseisvumise toetuseks. Kuigi võimude poolt keelatud, käis sealt läbi mitu tuhat inimest.
Koht oli valitud spetsiaalselt selleks, et toonane ainus välismaalaseid majutav hotell Viru samas naabruses oli põhimõtteliselt ainsaks aknaks Euroopasse. Ja see käik õigustas end, sest Viru katusel filmisid miitingut hulk Soome jt telekanaleid. Nii oli demokraatia pungade puhkedes tagatud julgem olek, et sinimustvalgeid lippe kandvaid inimesi lihtlabaselt laiali ei pekstaks. Ja seda ei juletudki välisajakirjanike kaamerate ees teha, ehkki miilitsad olid hakkama pandud.
Ometi leiti teisi meetodeid. Rahvalemmikust staarreporter Mati Talvik kutsus külmetavaid patrioote lõpetama see vaenulik meeleavaldus ja suunduma poliitiliseks aruteluks Sakala poliitharidusmajja, kuhu mõned ka siirdusid. Kui telebussis lõpuks italiano muusika põhja keerati, liikus suurem osa inimesi spontaanselt hoopis Hirveparki.
Samal päeval oli ka ametlik kogunemine tollasel Võidu väljakul, kuhu toodi hulkade viisi tööliskollektiive, et massi tekitada. Samuti jäi meelde muinsuskaitse liider Trivimi Velliste, kes ei käitunud tol õhtusel üritusel küll kuigi isamaaliselt ja ärritas kohaletulnud noori.
Igatahes erinevate huvigruppide kiuste mingit vägivalda ei toimunud ja rahvusvahelisse pilti jõudis see esialgu kartlik, kuid siiski kindlameelne kogunemine kenasti.
Hiljem muutusid sellised miitingud juba üha julgemaks ja seal astusid üles ka kõrgemad tipud, nagu Mart Laar, Marju Lauristin jt, keda Tammsaare pargis ei kohanud. Ju peeti enda sidumist “ekstremistliku grupeeringuga” MRP AEG sobimatuks.
Tekkis ka vastujõud interrinde näol, kellest on meelde jäänud kogukas habemik Jevgeni Kogan, kellega seostub millegipärast ka kark. Noh, umbes nagu Karabas-Barabas ja kass Basilio ühes isikus. Internatsid sisendasid küll mõningast hirmu, kuid õnneks õieti pead üles ei saanudki.
Nüüd, 31 aastat hiljem on tolle ajaga võrdluses paralleele rohkem, kui esialgu arvata võikski. Mu üks hea tuttav küsis, et mis uuest ärkamisajast sa räägid kogu aeg, mis Eestit sa veel tahad. Oleme ju vabad. Jah, praegu veel oleme, aga vaata, mis ohud meid valitsevad. Iseseisvus pole ju iseenesestmõistetav, oleme seda kuulnud nüüdse Eesti sünnipäeva aegu mitmest suust.
Me tahame just sellist Eestit, kus saame tulevikuski ise otsustada, kus mingid “jõud” ei hakka meie suveräänsust segama ei seest ega väljast.
Vaadake või, milline ideoloogiline sõda käib praegu meedias tegelikkusega. Kui meenutada tõrvikurongkäigu kajastust Kanal 2 Reporteris, mis läks nii piinlikuks, et see tekitas juba toimetuses endas lahkhelisid ja video võeti üldse maha.
Samas pole ime, et ajakirjandus on selline nagu ta on, kui paljude žurnalistide õppejõuks Marju Lauristin, kes omal ajal oli küll koos Edgar Savisaarega Rahvarinde üritustel kõva vabadusvõitleja ja kõnepidaja. Äsjases “Kolmeraudses” võttis ta aga rändeleppe vastu Toompealt meelt avaldanud eestimaalasi ja kaude ka tõrvikurongkäigul osalenud Eesti patrioote võrrelda Interrindega. See on juba täiesti uus tase seltsimees professorilt – peaasi panna silt külge, kui nats jääb lahjaks, siis internats peaks ikka sobima.
Isegi kui ta täpselt nii ei mõelnud, siis oli see sotsist seltsimehe sihilik püüe solvate neid tuhandeid rahumeelseid inimesi, kes tulid Eesti 101. sünnipäeva tähistama. Selles suhtes kindlasti õige, et seal oli ka välismaalasi, kes tegid selle rongkäigu internatsionaalseks. Minu kõrval kandis tõrvikut näiteks Kuubalt pärit noormees.
Igatahes ajalugu näib korduvat. Kui 31 aastat tagasi keeras nn rahvusringhääling isamaalistele kõnedele peale tollase diskotümpsu, siis nüüd korraldati samal ajal presidendi ja Tallinna linnavalitsuse ühisel nõul popkontsert tõrvikukandjate kuuldekaugusel Islandi väljakul.
Selle asemel, et riigipea tuleks aga tervitama ligi kümmet tuhandet eestimaalast ja Eesti sõpra, eelistas ta pingviinide ballilt minna välisministeeriumi ette rääkima maksimaalselt paarisajale inimesele.
Tegelikult pole selles kõiges midagi üllatavat, sest kunagised võitluskaaslased, kes ajasid esiti ühiselt Eesti asja, hakkasid juba õige pea ikka oma asja ajama ning lõhed ja pinged tekkisid varem, kui Eesti ametlikult iseseisvaks kuulutati.
Selle taustal olekski imelik, kui praegu kõik üksmeelel oleks. Ainult, et selles omavahelises madistamises ei tohiks tekkida olukord, kus tolmu langedes avastame äkki, et oleme vahepeal iseseisvuse sootuks kaotanud.