Neljapäeval Sveta Grigorjeva poolt peetud kõne meenutab tõesti ühe komnoore kõnet – uskumatu, et sellist rumalust üldse välja mõelda saab.
“Et siin on täna teie ees kõnelemas lihttööliste ja eesti-vene segaperekonnast pärit noor naisterahvas, on juba väikest viisi ime,” kirjutab paralleelmaailmas elav noor naine. “Eesti on väga kaugel riigist, kus mõnest lihttööliste üleskasvatatud müüjatüdrukust võib saada peaminister, veel vähem president. Eriti, kui selle müüjatüdruku nimi on näiteks Maša, Vera või Sveta.”
Eestis on ühe erakonna eesotsas vägagi kõnekas eesti-vene perest pärinev Kristina Kallas, kes oli ka Narva kolledži juht, õppinud ja töötanud välismaal kõrgetes ametites; meil on aseri-eesti perekonnast pärit ajakirjanik, keskkonnaaktivist ja poliitik Züleyxa Izmailova; meil on parlamendisaadik Viktoria Ladõnskaja; meil on europarlamendi saadik Yana Toom, kes ei kannata oma Kremli-meelsete vaadete poolest sugugi repressioonide all, vaid Tallinnas sõidab ringi teda reklaamiv tramm, ja nii edasi.
Nemad ei ole ainsad. Noori vene naisi on täis nii Keskerakonna kontor kui ka Tallinna linnavalitsus ja volikogu – riburada vene nimesid. Poliitikas on venekeelse taustaga inimesed üsna palju esindatud – kasvõi Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart ja abilinnapea Vadim Belobrovtsev. On Olga Ivanova, Maria Jufereva-Skuratovski, Tallinna abilinnapea Betina Beškina, ja palju teisi. Kuskohal asub see Grigorjeva paralleelmaailm, kus temasugused edasi areneda, isegi sõna võtta ei saa? Järsku on asi temas endas?
Soovitus Grigorjevale: võta eeskujuks kasvõi föderalist Yana Toom ja sa näed, et sinu jutt on üks vastik vingumine. Ja pärast sellist rumalat juttu võtab iga opositsioonimeelne ettevõtja su kohe tööle, mitte ei tule kohtuteed “julguse pärast arvamus välja öelda”.
Ja märgakem, et Grigorjeva jutt “apartheidi”-Eestist kõlab väga tuttavalt – justkui Putini suust tulnuna.
UU