Pärast seda, kui sotside ladvik koos siseminister Katri Raiki ja “peaspetsialisti” Indrek Tarandiga korraldasid provokatsiooni EKRE miitingu vastu ning politsei ja prokuratuur asusid provotseerijate poolele, on teiste poliitiliste jõudude segamine muutunud osaks Eesti poliitilisest kultuuri(tuse)st.
Nüüd siis sooritas järjekordse provokatsiooni roheline lesbiaktivist koostöös Tartu linnavolikogu esimehe nõunikuga, kes unustasid paraku, et mõnikord filmitakse ka filmijaid. Aga ega selles ole midagi uut – ka sakslane Florian Hartleb läks lapsevankrirünnakule rändevastase miitingu pihta otse Eesti 200 koosolekult ning eestlannadest kaaslaste Holmbergi ja Napritson-Acuna jäädvustamisel. Feministlik lesbimaffia aga on igal aastal tõrvikurongkäigu ajal väljas kindlas kohas, üritamaks ettevõtmist valju muusikaga segada.
Provokatsioonid on marksistide relv – sel moel püütakse vastaspoolt tegudeni viia, et siis ise ohvrit mängides “laike” ja plusspunkte teenida. Ilmselt arvestatakse ka sellega, et EKRE-s on tõelised Tõnissonid, kes ei lase “kalkunitolkanitel” oma õue peale kaklema tulla. Vasakpoolsete endi käsi on samas kerge tõusma, nagu noorsotside homomiitingu ajal, kui üks lesbitüdruk vastuprotesteerijat lahtise käega näkku lõi.
Provokatsioonikunst on sotside ja reformierakondlaste poolt poliitikasse toodud – nende sooviks on igal juhul lööminguid näha, sest see annab põhjuse oponente vägivallas süüdistada ning sellest lähtuvalt vaenukõneseaduste abiga türmi sulgeda. Nemad lehvitasid ka Riigikogus poliitilisi loosungeid, kuigi see ei käi kokku parlamendikultuuriga.
Kui aga provokatsiooni tegemiseks viitsimist pole, siis mõeldakse see välja, nagu tegi Mary Kross.