“Tippajakirjaniku” Vilja Kiisleri tase: öelda intervjueeritavale “Ma ei tahaks üldse teiega rääkida!”

Teisipäeval saates “Otse Postimehest” EKRE naispoliitikut Kadri Vilbat intervjueerinud Vilja Kiisler näitas ennast täiel määral “kaasaegse ajakirjanikuna”, kes on poliitiliselt kallutatud, noriv ja ebasõbralik kaasvestleja vastu, valimatult süüdistav ja eetilisi piire ületav.

Muidugi peabki üks hea reporter esitama teravaid küsimusi, intrigeerima, panema intervjueeritava välja ütlema seda, mida too ei kavatsenudki öelda, kuid ka sellel on oma piir, kust üle ei astuta. Vilja Kiisler astus.

Kõigepealt ei varjanudki ta oma vastumeelsust, vihkamist ja põlgust EKRE ning konkreetselt tema ühe naispoliitiku vastu. Tema lõpulause kõlas: “Osalen täna milleski, milles ma osaleda ei tahaks, ma ei tahaks teie sõnumit võimendada, aga ometi tegin seda!” Esiteks on see ränk solvang vestluskaaslase vastu; teiseks on see avalikult vihkamisväljendus poliitilise jõu vastu, kellel on viiendiku Eesti elanike toetus, ja kolmandaks näitab see Kiisleri täielikku ebaprofessionaalsust – ajakirjanik peaks olema võimeline oma negatiivseid tundeid välja näitamata suhtlema kellega tahes, et sündmustele kajastust saada. Kuivõrd Kiisler tunnistas, et ei sooviks Kadri Vilbaga üldse rääkida, saab teha vaid ühe järelduse – reporter tegi ideoloogilist tellimistööd EKRE vastu!

Kadri Vilba lahendas hästi Kiisleri dilemma: “Millist nõu te mulle annaksite, osalemaks milleski, mida ma tegelikult ei soovi?”, vastates “Olge neutraalne!” Aga Kiisleri edaspidistele vestluskaaslastele tuleb küll soovitada – teie vastas on ideoloogiatöötajast inimene, kes vihkab teid, kui teie seisukohad tema omadest erinevad.

Kiisleri ebaprofessionaalsusest (või õelusest) annab märku ka see, kuidas ta üritas vestluskaaslasele sõnu suhu panna, ja kui too vastas: “Nii ütlete teie, mitte mina!”, siis torkas saatejuht “Te olete selle ütluse ikka hästi ära õppinud!”

Mis veel jäi Kiisleri pahatahtlikust etteastest meelde? “Teie Trump” ära märkimaks, et Kadri Vilba kiitis USA presidendi majanduspoliitikat; “… populistid, jälle EKRE-t silmas pidades…” ja palju muud, mille eesmärgiks oli oma põlgust väljendada.

Pahatahtlik, mitte terav; õel, mitte analüüsiv; mõnitav, mitte uuriv – kõike seda võiks öelda Vilja Kiisleri etteaste kohta. Polegi siis ime, kui paljud poliitikud selliste “ajakirjanikega” suhelda ei taha – nood aga koputavad ikka ja jälle ukse taga, et vihatud EKRE tegemistest midagi teada saada. Kokkuvõtvalt – Vilja Kiisler näitas, milline ei tohiks olla sõltumatu ajakirjanik, ja milline peaks olema hea poliitkomissar.