Tõeline sõnavabaduse lõpp saabub siis, kui inimesed ise suukorvi pähe panevad

Kui totalitaarrežiim paneb meediale ja kodanike arvamusele tsensuuri peale, on see vaid pool häda – tõeline häda saabub siis, kui inimesed leiavad, et suukorv sobib neile ehk siis nad on nõus, et tõesti ei tohiks kõigest rääkida, mida nad tegelikult mõtlevad.

Lääne ühiskond on sellele juba väga lähedal. Seda oli näha ka teisipäevasel Riigikogu välispoliitika-teemalisel arutelul, kus reformarid ja sotsid selgitasid tuliselt, et on olemas ainult üks õige mõtlemine ja see on nende oma. Raimond Kaljulaid pahandas, et euroliitu võrreldakse NSV Liiduga, rääkides ise just teiste poliitiliste jõudude “valedest” arvamustest.

Põhjanaabrite juures karistatakse vihakõne eest juba ainuüksi siis, kui inimene ütleb, et ei taha võõraid enda kodumaale. Seda on mõistusega inimesel raske ette kujutada – te ütlete, et ei taha vastu võtta inimesi, kes on oma kodumaa elamiskõlbmatuks muutnud, ja olete kohe vihakõneleja, kes on võõraste solvamise eest karistust väärt!

Sellega kaasneb demagoogiline sõnamulin, et suude sulgemine polevat sõnavabaduse piiramine – president Sauli Niinistö sõnul polevat seda ka nn vihakõnede summutamine, kusjuures Soomes on vihakõne definitsioon isegi juriidiliselt kinnitamata.

Stalinlikust Nõukogude Liidust on paljudel meeles see, kuidas inimesed nõudsid ise “rahvavaenlaste propaganda” keelamist, mõtlemata sellele, et nad sulevad nii ka omad suud. Vihakõneseaduste aluseks ongi see, et inimesed arvaksid ise, nagu tuleks kellegi jutt keelata – varsti märkavad nad, et ei saa ka ise enam suud lahti teha, sest ka nende mõtted on juba kellegi poolt valedeks kuulutatud.

Eesti läheb kiiresti sama teed, vaid rahvuskonservatiivid on seda takistamas. Ka Eestis on juba selgelt paigas “õige arvamine”, millest väljaspool ei tohi piuksugi teha, muidu oled vihakõneleja. Sellest rääkisid teisipäeval just opositsiooni saadikud, kelle arvates ei ole uuel demokraatlikult valitud valitsusel ei õigust poliitikat muuta ega ka muutustest maailmapoliitikas rääkida.

Praegu võib veel öelda, et maja värv ei meeldi või ilm on halb – kui vasakliberaalid võimule saavad, saab karistada kliima solvamise ja maja hingeelu osatamise eest. Kõige rängem aga on see, et inimesi endid pannakse sõnavabaduse kohitsemist nõudma – selleks, et ei saaks teha konstruktiivset kriitikat üha leviva vasakliberaalse ajupehmenemise osas.