Väliseestlased lubavad eestlust võõrsil edasi kanda, kuid tundub, et nad pigem sulandavad seda multikultirosoljesse.
Kanadas elavaid eestlasi esindava organisatsiooni Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) endine president Marcus Kolga keeldus siseministeeriumi teenetemärgist siseminister Mart Helme ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikme väljaütlemiste pärast, kirjutab Delfi.
Muidugi on see Kolga enda teha, tema otsust peab austama. Küll aga tekitab hämmastust Kolga sõnastus keeldumise selgituseks: “Meie isikliku eesti pärandi ja identiteedi üle ei tohiks ükski inimene ega valitsuse minister otsustada selle järgi, kas oleme mees või naine; kas räägime eesti keelt vabalt, aktsendiga või üldse mitte. Ükskõik, kas oleme noored, vanad, suured, väiksed, mustad, valged, sirged või geid.”
Kolga projekt “rajada globaalse eestluse identiteet, et võimaldada kõigil, kes tunnevad eesti meelt, saaksid ennast hoida eestlastena, hoolimata nende elukohast” saab eelneva jutuga küll erilise sisu.
Kuidas hoida eestlust kui “kas räägime eesti keelt vabalt, aktsendiga või üldse mitte”, rõhuga viimasel kahel sõnal? Eestluse hoidmine keelt mitte osates? Kui sinna lisada, et “ükskõik, kas oleme… /…/ mustad /…/ geid…”, siis kuidas kannaks eestlust edasi must, kes ei oska eesti keelt ja homoseksualismi tõttu ei saa lapsi?
Järelduse saab teha ainult ühe: Marcus Kolga on liiga palju “feminist” Justin Trudeau`d kuulanud. Selle asemel võiks süveneda Mart Helme kuulamisse, kes on mures eestluse püsimise pärast kodumaal, mitte aga kuulata reformierakondlikku propagandat väliseestlaste seas.
Uued Uudised võtavad endale õiguse otsustada Marcus Kolga “isikliku eesti pärandi ja identiteedi üle” “Kevade” Tõnissoni sõnadega: “Eks ta üks lurr ole!”
Eestlaste Kesknõukogu Kanadas aga võib uhke olla, sest seda juhib Hemingway. Tõsi küll, Kairi Taul Hemingway. Aga kauaks neid eestlasi igasse maailma sadamalinna jagub, kui Marcus Kolga seisukohad peale jäävad.