Eesti välis- ja kaitsepoliitika on suurema osa ajast olnud kahekeelne, ka liitlaste seas on olnud “omad” ja “need teised”. Jutt käib Poola ja Ungari õhuturbemissioonidest.
BNS kirjutab: “Ungari õhujõud võtavad reedel Hispaania õhujõududelt üle NATO Balti riikide õhupatrullmissiooni juhtimise. Eelseisev NATO õhuturbemissioon on juba 60. Seda juhtima hakkav Ungari õhuvägi saabub nelja JAS 39 GRIPEN hävitajaga. Ungarlased osalevad missioonil Balti riikides kolmandat korda, nad kaitsesid Balti riikide õhuruumi 2015. ja 2019. aastal.”
Kui kõne all oli Eesti osalemine Mali missioonil, kõlasid riiklikul tasemel jutud sellest, et sinna on vaja minna, sest prantslased käivad ju siin meid kaitsmas. Et aga meid kaitsevad ka ungarlased ja poolakad ning neid pole Eesti kunagi toetanud nende konfliktides Brüsseliga, pole justkui üldse mainimist väärt. Poolat, tõsi küll, Eesti aitas Valgevene hübriidsõja aegu.
Moraalselt aga pole Eesti valitsused kunagi Ungari ja Poolaga olnud. Kuigi peaks, sest hiljutised “rassistliku” kõne ajal ütles Viktor Orban välja selle, mida peaks ka Eesti järgima – Ungari tahab ungarlaste riiki, mitte segarahvastikuga multikultimaad. Eestis aga käib Reformierakonna eestvedamisel venestamine ning oodatud on ka aafriklased ja kõik teised.
Praegu rünnatakse Ungarit seetõttu, et riik ei soovi Venemaaga suhteid katkestada, kuigi Orban on selgitanud – Ungari on seni Vene naftast-gaasist nii sõltuvuses, et kukuks selleta kokku, ümberhäälestumiseks on vaja aega. Madjarid lihtsalt ei taha ennast vaid üle päeva pesta, nagu teevad sakslased. Kusjuures ungarlased on vähemalt ausad – Lääne-Euroopa ostab Vene gaasi kõikvõimalikke kõrvalteid pidi, aga säilitab mahhineerides “ausa näo”.
Eesti võiks oma sõjalistest liitlastest rohkem lugu pidada. Vähemalt hoiduda neid mõttetult kritiseerimast, nagu paljud Ungari puhul “heaks tooniks” peavad.
Uued Uudised