Unistuse Eesti ja tänane Eesti – omaette kodust kortermajja

Meie, eestlased, oleme piltlikult kolinud metsatalust Lasnamäele, oma Eestist Euroopasse.

Me oleme ilusa miraaži nimel loobumas oma unistusest – Eesti asemel valisime maailma.

Olin hiljuti ühes seltskonnas, kus toimus eestlaste omavaheline kokkupõrge ja seda just meie tuleviku küsimuses. Jagunesime kahte leeri – ühed rahvusmeelsed, teised need, kes küsisid lausa vihaga: “Miks teile tänane ülesehitatud Eesti ei meeldi – me pole kunagi nii turvaliselt ja jõukalt elanud!”

Üks meie-meelsetest rääkis toreda mõistukõne, mille ma vahendan ka lugejatele.

Laulva revolutsiooni ajal unistasime oma kodust. Kahekorruselisest peremajast metsa ääres, vaatega päikesetõusu poole, rõdudega, ümbritsetuna ilusast aiast. Meid ei häiriks seal võõrad, võiksime oma aias kasvõi alasti päevitada, inimtegevuse hääled kostuksid kusagilt kaugelt, ümberringi aga kõlaks linnulaul. Oma kodu peaksime ise ülal, kütaksime just niipalju kui vaja, tarbiksime elektri säästlikult, majandaksime hoolikalt. Me alustasime oma kodu rajamisega, kuid nagu ikka, ei saanud kõike korraga ja me hakkasime vaatama, kus on parem.

2003. aastal otsustasimegi oma kodust kolida asula kortermajja (või ka ridaelamusse), sest seal oli kõik käe-jala pärast ja kõike lihtsam saada. Oma ilusa metsaäärse kodu asemel on meil nüüd karpmaja asulas, aga tühja sellest, see-eest on meil naabrid kohe seina taga. Meil on ühine aed, kus ei saa enam omaette päevitada ja kus sõpradega koos istumine on naabritele kuulda-näha, seepärast peab vaiksem olema. Meil on osaliselt ühised sooja-, elektri – ja muud kommunaalarved, ning remondi puhul peame arvestama ühistuga.

Me kuuleme, kuidas naaber maasturiga öösel koju jõuab ja hommikul varakult muru niidab. Meie ümber käib asulakära, linulaulu pole kuulda ja korteris pole kohta, kus vaikust nautida saaks. Aga see-eest on külmkapp täis, pood kohe nurga taga ja buss sõidab ukse eest kohe töökohani. Ka riik oma keeldude-käskudega on kohe käepärast, sest me pole ju oma maalapikesel, vaid suures asulas, kus üldreeglid on tuntavamad ja igal sammul peab teistega arvestama. Ka siis, kui ise tahaks teistmoodi.

Nüüd on elu veelgi muutumas – meie maja kõrvale rajatakse teine kortermaja, mis varjab kogu vaate, siis teine ja kolmas. Sinna asuvad elama võõrad, keda me ei tunne ja kellega me suhelda ei oska. Teisele poole tehakse kiirtee, kus öösel ja päeval kihutavad autod. Meie soojamajandus sõltub üha rohkem sellest, kust ja kui kallilt me ühiskütet saame. Me muutume närvilisemaks, sest kõik muutub, elu aina kihab ja vaikust enam pole. Aga see on mugavuse ja jõukuse hind.

Enamik meist on sellega nõus – see on ju areng! Me jääme sinna kortermajja, mis pole enam päris oma kodu. Vaatame viltu ja lausa vaenuga nende otsa, kes tahavad tagasi oma eraldi koju metsa serva kolida – krdi isolatsionistid, loodavad üksi hakkama saada, naastes tallu, “oma juurte juurde”. Lõpetame nendega suhtlemise, sest nemad on teistsugused, minevikus elajad, arengu vastased ja nii edasi.

Kui kogu see mõistujutt üle viia Eesti riigi tasandile, siis saamegi pildi ühiskonnast. Euroopa Liiduga ühinedes kolisime me kortermajja ning oleme nüüd jõukamad ja “arengus” sees. Aga kas me oleme ka õnnelikud? EKRE kuulub nende hulka, kes koliksid oma koju tagasi, otsustaksid ise, kui palju maja on kütta vaja, milline hakkab aed välja nägema, kuidas maja remontida ja mis värvi see värvida. Ja mis kõige tähtsam – me saame jälle paljajalu murul joosta!

Aga kas me sellepärast ennast isolatsiooni määrame? Ei, sest läheme ju iga päev endiselt tööle oma töökaaslaste juurde, ostame endiselt kaupa poest, käime endiselt teatris, kontserdil ja reisimas, käime sõpradel külas ja kutsume neid külla. Ainult et oma kodus oleme peremehed, see on ainult meie pesake, kuhu saab alati vaikusesse minna, kui hing on haige või ajad rasked.

Praegu oleme me kortermajas rahulolevad, sest elame hästi ja esialgu ka turvaliselt, aga kas me oleme ka õnnelikud? Sest unistuse oma kodust oleme ju maha matnud ja läinud kaasa üldise vooluga, sulandudes halli massi ja kaotades oma näo. Paljudel annab see väike igatsus veel tunda, aga me surume selle alla, sest see pole enam moes ega trendikas, pigem on kahjulik oma tõelist nägu näidata. Ainult et maailma seinad ja lagi liiguvad meie ühiskodus üha enam kokkupoole, surudes meid üha ahtamasse ruumi ja tekitades õhupuuduse, kuigi maailm pidi ju lahti olema…

Kommentaarid