28.05.2019
Urmas Espenberg
Prantslastel on selline kena vanasõna nagu pealkirjas öeldud. ( “I´l ne paut pas toujours croire ce que l´on voit!” ). Ja see peab tihti paika, isegi meie demokraatlikus ühiskonnas.
Vanade kartellierakondade, ametnikkonna ja peavoolumeedia käitumine peale tõsiseid lüüasaamisi kannab üle maailma enam-vähem sama mustrit alates Brexitist ja Trumpi võimulepääsemisest kuni praeguste eurovalimisteni välja.
Kui vanad kartelliparteid ja neile meelepärased jõud võimule ei saa või toimuvad protsessid, mis neile ei sobi, siis algatatakse kiiresti negatiivsete tegevuste laviin, mis peaks uued võimule pääsenud jõud kas siis hävitama või vähemalt nende tegevust pärssima ja oluliselt kahjustama.
Ma ei hakka siinkohal spekuleerima süvariigi teemadel, kuid ilmselgelt on selles protsessis nii organiseeritud ja koordineeritud tegevusi kui ka spontaanselt massipsühhoosil ja ühisel (enamasti vasakpoolsel) ilmavaatel põhinevat hoog-koos-tööd.
Ülioluline on üldise negatiivse fooni tekitamine meediapildis. Uusi jõude ei tunnustata, ei tunnistata ega kiideta kordagi. Vastupidi, neid asutakse kohe vanade poolt päevapealt järjepidevalt materdama ja kritiseerima. Peavoolumeedias saavad sõna eeskätt opositsiooni poliitikud, koalitsiooni omad aga väga vähe ja valikuliselt. Pigem vaid moepärast, et näidata – näete, meil kehtib ju sõnavabadus elik „sõna on vaba!“ Hoopis silmakirjalik on aga vastupidise hüsteeria üleskütmine, kus uusi jõude süüdistatakse tollesama sõnavabaduse kärpimises. SIC! Ühe või teise hüsteeriarünnakus osaleva meediapersooni laussõimu pärast korralekutsumine võrdsustakse suukorvistamisega. Tihti luuakse mingi nn kodanikuliikumine, mis mõistab hukka ja hakkab võitlema õilsa idee nimel. Sildistamine ja uute jõudude seotamine fašismi, putinismi ja rassismiga on saanud protsessi loomulikuks osaks.
Üsna levinud võte on uute jõudude konkreetsete võtmeisikute ründamine. Skeem ise on järgmine: tõmmatakse üles mingi tõepärasena näiv tõsine süüdistus ja tiražeeritakse seda kiiresti kõikides peavoolu meediakanalites (ka ERR-s). Nimetatud isik sunnitakse varem või hiljem areenilt lahkuma või mingist positsioonist loobuma, ühesõnaga lüüakse risti. Tihti algatatakse sellega seoses mingi kriminaalasi või väärteomenetlus, mis peab rünnatule juba eos vääramatu pleki külge jätma, jne. Kuigi mõne aja pärast selgub, et mingit kuritegu polegi toimunud, vähemalt ei leia see kohtus tõendamist, laiutatakse käsi. Vabandust, aga ei paluta, valitseb lihtsalt kõrvulukustav vaikus, mis sellele kõigele järgneb.
Nii oli see Trumpi Venemaa sidemete hüsteeriaga, millest pasundati pea iga päev, kohtunik Kavanaughi juhtumiga, kuid samamoodi ka meil olgu tegu siis Jaak Madisoni mustamisega, Vao seina süütamisega, Stroomi ranna kivideloopimisega, jne. Ka Kuusiku kaasuses, pole vaatamata „ümberlükkamatutele tõenditele“ asi märkimisväärselt edasi liikunud.
Opositsiooni kukkunud jõudude skeemid vastaste tasalülitamiseks on labased, ometi kannavad nad tihti vilja. Ikka leidub inimesi, kes pahaaimamatult õnge lähevad. Leht ju kirjutab ja ajakirjanikel on alati õigus. Millised abinõud aitaksid kaasa selliste räigete võtete ja propaganda vastu? Kuidas meediat tasakaalustada?
Üheks võimaluseks oleks meedia ilmavaate alusel ära jaotada, nagu mujal maailmas kombeks. Rahvusringhäälingus oleks ehk abi enamast rahvuslik-konservatiivsete saatejuhtide või saadete rakendamisest, ajalehtedes see ei toimiks. Rohkem võiks infot ammutada alternatiivmeediast (näit. Uued Uudised, Objektiiv, jt.) Valdav osa ju nagunii peavoolumeediat ei usu, kuid lõpuni ei saa sellele loota. Ei pääse ka inimese omavastutusest. Seega olge valvsad eristamaks, mis on tõde ja mis vale, ja mõelgem rohkem oma peaga. Selline on paraku elu c`est la vie!