Saksa liidukantsler Angela Merkel teatas pühapäeval oma “konservatiivsele” erakonnale, et taotleb järgmise aasta valimistel neljandat ametiaega, vahendas uudisteagentuur DPA.
Pärast mitu kuud kestnud palavikulisi spekulatsioone ütles ta oma Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) liidritele, et on valmis juhtima partei valimistele, mida on oodata tuleva aasta septembris või oktoobris.
Paljud peavoolupoliitikud ja liberaalne massimeedia nii Saksamaal kui mujal Euroopas on võtnud selle teate rõõmuhõisetega vastu. Merkel sümboliseerivat Lääne- Euroopa poliithüpokraatide ja soroslaste käpikute meelest stabiilsust ja turvalisust, mida frau Merkel olevat pikka aega Euroopale pakkunud.
Tegelikult kostub sellest hädisest lalinast läbi valitseva libreaal-sotsialistliku kliki hirm, et asjad lähevad hoopis teistmoodi, et juhtub sama mis juhtus Brexiti ja Trumpiga. Et Prantsusmaal saab presidendiks Marie Le Pen, Austiras Norbert Hofer ning globalistlik oligarhia kaotab oma positsioonid kontinendil.
Unustatakse, et just frau Merkeli süül, tema otsesel isiklikul kutsel, toodi Euroopa südamesse ainsa hetkega miljon kvalifitseerimata, võõrkultuurist ja usust pärit uusasukat, kes ka üsna varsti üle kogu maa laamendama hakkasid. Tasub vaid meenutada massiahistamisi Kölnis ja mujal, samuti kevadist terrorilainet Lõuna-Saksasmaal. Tema sahkerdamine türklaste ja venelastega pole samuti uudis.
Kas frau Merkel tõesti loodab, et rahva mälu ja mõistus tölpnevad nii lühikese keti otsas? Vaevalt, see nii enam on! Jah, sakslased on peale teist maailmasõda maha tambitud ja nende eneseuhkus hävitatud, ainus mis veel jäänud on töötahe ja usinus, kuid tänu Ida-Saksamaale on rahvuslik au vaikselt uuesti sündinud. Uuele Saksamaale ja ka Euroopale oleks kahtlemata vaja hoopiski võimuvahetust ja värske verd uute poliitiliste jõudude näol nagu näiteks Afd. Frau Merkel seevastu viiks oma hektilisuses ja võltsempaatias Saksamaa kindlasse hukatusse.