Uue elu teket ja emadust üritatakse üha enam näidata kui “normaalset elu” takistavat nähtust

Olen juba piisavalt vana, et varasematele kogemustele tuginedes teha hinnanguid, kuidas moraalsed väärtused on aja jooksul muutunud.

Vaatasin pühapäeval Järve Selveris noort ema, kes seisis lapsevankriga järjekorras – kui magav laps muutus rahutuks, pistis ema oma sõrme beebi pihku ja too rahunes silmnähtavalt.

Mulle meenusid oma nooreks isaks olemise aastad 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Siis räägiti väga palju sellest, kui oluline on lapsele ema, kuidas nende vahel tekib kohe side, kuidas lapsed tunnevad oma bioloogilise ema südame ja tunnetega ära isegi siis, kui nad on olnud pikki aegu eraldatud – nõukaaja lõpus (kahju tunnistada, aga nii see on) ja taasiseseisvumisaja alguses oli emadus au sees.

Mu lapsed on täiskasvanud, lapselapsi mul veel ei ole ja kahjuks ei tea ma seda, kuidas täna noori emasid arstide ja psühholoogide poolt õpetatakse. Meie ajal loeti kapsaks Benjamin Spocki kultusraamat “Teie laps”, mis oli nii lapsekasvatuse piibel kui ka bestseller. Nii et tänapäeval emaks õpetamise asjus ma kaasa rääkida ei saa, küll aga ühiskonna hinnangutes.

Nii ema- ja lapsevaenulik nagu praegu, polnud ühiskondlik suunitlus isegi mitte nõukaajal. Ema sees olevast elu algest, mis abordi käigus hävitatakse, räägitakse nagu mingist abstraktsest “asjast”, kes ei tunne kohe mitte kui midagi. Naiste seas levivad igasugused õigustused selleks, et mitte sünnitada — kuni selleni, et laps olevat keskkonnale kahjulik! (Õigemini lapse kasvatamine, sest kõige selle tootmine, mida lapse üleskasvatamisel vaja on, olevat keskkonda hävitav.)

Kõrvale on jäetud see ema ja lapse hingeline lähedus, millest ma alguses rääkisin — kaks isa ehk lapsendanud meesgeide paar olevat täpselt sama õrn ja tore, nagu üks armastav paar, kes on beebi bioloogiline isa ja ema. (Usun, et ükski mees ei suuda nii visalt öösel pikki tunde nutva haiglase beebi kõrval olla, kui tema pärisema.) Selliseid näiteid emaduse, isaduse ja üldse perekonna rolli teadlikust lammutamisest on tohutult ja kõik see päädib karjäärikultusega, mis asendab naistele üha enam emadust. Võib julgelt öelda, et naisi õpetatakse emadust ja lapse saamist vihkama.

Kõik see värdideoloogia saab kaudset toetust riigilt, kasvõi sünnitusosakondade sulgemise kaudu – lapse ilmale toomine tehakse nii moraalselt kui füüsiliselt võimalikult pikemaks Kolgata teekonnaks. Lisaks proovitakse lapsed võimalikult kiiremini ema juurest ära võtta ja riigi hoole alla anda, millest räägib ka minister Mailis Repsi kohustusliku lasteaia plaan, mis tähendab üha nooremate laste sinnaviimist.

Lõpetuseks üks tähelepanek — emarolli tähtsusetusest, abordi lubatavusest ja peresidemete vanamoelisusest räägivad enam-vähem samad inimesed, kes inimlikkusele rõhudes kutsuvad üles vastu võtma pagulasi, andma geidele lapsendamisõigust ja räägivad sugudest kui sotsiaalsest konstruktsioonist meie peades. Inimlikkus on nende jaoks valikuline – sündimata last võib tappa, migrandist kurjategijat aga riigist välja saata ei tohi.

Läänelikus ühiskonnas valitseb kaksikmoraal, mis on äravahetamiseni sarnane nõukaaja omaga. Ainult et kui sotsialismi aegadel räägiti jõukusest tühjade poodide taustal, siis nüüd räägitakse inimlikkusest tühjade südamete taustal.