Uus EKRE osalusega valitsus on suutnud õhu puhtamaks teha

Kuulasin täna Vikerraadiost saadet, milles tutvustati venekeelses ajakirjanduses räägitavat ja tegin sealt huvitavaid tähelepanekuid.

Üks saates osalenust vahendas kellegi majandusmehe juttu, mis oli kergelt etteheitev valitsusele, ja samas sisaldas ka asjalikke ettepanekuid, kuid lõpuks nentisid saatejuhid ikkagi, et katteallikateta pole need soovitused midagi väärt.

Ometigi on uue, EKRE osalusega valitsuse puhul märgatav see, et riigi ees seisvatest majandus- ja sotsiaalprobleemidest on hakatud rääkima. Kui avaldati koalitsioonileppe sisu, siis järgnes muidugi vägev mahategemine, kuid ometigi ilmus ühtäkki päris asjalikke analüüse ja ettepanekuid, mis teed pidi võiks valitsus edasi minna.

See ongi positiivne tulem – inimesed on ühtäkki asunud riigi asjades kaasa rääkima, nii kritiseerides kui ka soovitades. Seniste valitsuste puhul ju seda eriti polnud, Reformierakonna võimutsedes surus Jürgen Ligi kõik talle vähegi vastuvõetamatud ideed sõimuga maha: “Mis lolli juttu te ajate! MINA olen tark, tean ise!” Ja nii käiski rabamülkas ukerdava riigimasina posikeselik peenhäälestamine Rõivase moodi.

Praegu võibki öelda, et uus valitsus on loonud parema, avatuma ja demokraatlikuma õhkkonna, kui seda oli RE stagnatsiooni ajal. Isegi teadlaste protest alarahastamise osas oli vajalik – päris palju on juba räägitud sellest, kuidas teadust rahastama peaks, kas endistviisi ehk teadusbürokraatiat toites või ikkagi sihtotstarbeliselt.

Muidugi on palju kitsaskohti välja toonud ka opositsioon, kuid enamik neist on nende endi tegematajätmised, mille nad on kunagi vaiba alla lükanud, ja nüüd taas esile tõstnud, et valitsus nende kallal oma hambad murraks. Ja valitsus ongi nad pureda võtnud ning ilmselt on ka tulemusi oodata, sest kui praegused võimulolijad midagi ära ei tee, pole neil järgmistele valimistele enam asja.

Nii et ohtrast kriitikast hoolimata on EKRE osalusega valitsus suutnud luua õhkkonna, kus murekohtadest räägitakse julgemalt, avalikumalt ja konstruktiivsemalt, ning stagnatsiooni pidurdumine lubab ka tulemusi ennustada. Mis aga puutub opositsiooni, siis räuskava kritiseerimisega saavutatud populaarsust pole neile enam kauaks.