Liberaalses maailmas levinud “vähemuste kaitsmine” on pealtnäha justkui õige asi, aga sellega kaasnev eriline agressiivsus ei lähe kuidagi kokku “tagakiusatava” taustapildiga.
Nii on veganid väga pretensioonikad, kui nende toitumisstiil ei saa avalikus ruumis erilist positsiooni. Loomakaitsjad on valmis farmides töö seiskama, et oma tahtmised saada, arvestamat seejuures ühegi majandusliku kalkulatsiooniga. Kliimavõitlejad ummistavad linnades liikluse, et saavutada CO-piirangud, mida reaalsuses tehakse mujal ja pikema aja jooksul.
Eriti agressiivne on LGBTQ, mis mängib tagakiusatut, aga heidab oma paraadidega kõigile oma elustiili agressiivselt näkku, nõudes ka karistusi “homofoobia” eest neile, kelle selline viha ja sallimatus teiste põhimõtete vastu protesti tekitab. Tavatult agressiivsed on ka näiteks radikaalfeministid. Kõigil eelpool nimetatutel on oma “mina” ülekõige ja selle nimel vahendeid ei valita ning teistega ei arvestata.
Seega loovad praktiliselt kõik vähemused pigem pingeid juurde, sest “tagakiusatutelt” sellist agressiivsust ei oodata ja see tekitab juurde pigem vaenlasi kui sõpru. Aga võib-olla ongi pinged eesmärk, kui Tartus rahvuskonservatiivide miitingut vikerkaarelipuga segama läinud rohelesbi kinnitas meediale, et tahtis näha, kuidas nood reageerivad?
Arvestades, et vähemuste kaitse on üks uusmarksistide eesmärkidest ning marksism on alati agressiivne olnud, siis polegi millegi üle imestada.
Kui vähemused soovivad tõesti normaalset elu, siis tuleb kõigepealt neil endil barrikaadidelt ja kaevikutest normaalsesse ellu naasta.
Uued Uudised