Ilmselt on paljud kogenud seda, et ühe või teise asja eest võiks seista, aga vastukarva käib see, kuidas võitlust serveeritakse.
Karusloomakasvatuste sulgemine võiks olla vastuvõetav, aga selle eest võitlejad pingutavad täiega üle. Agressiivsed protestiaktsioonid tõukavad lihtsa kodaniku neist eemale. Tal tekib õigustatud hirm, et järgmisena minnakse linnu- ja kalakasvatuste ning piimafarmide kallale – lehmade väidetavalt ebainimlikest pidamistingimustest juba räägitakse.
See võitlus tundub kokku jooksvat agressiivse veganlusega, mis on juba otseselt lihasöömise vastu suunatud. Kui sellised protestiliikumised või vähemused saavad võimu maitse suhu (ehk näevad, kuidas agressiivsete protestidega saab ühiskonda mõjutada), saavad neist ruttu inkvisiitorid, kes võtavad endale õiguse keda tahes maadligi tampida.
Naiste kaitsmine on võitlus, millega läheks kõhklematult kaasa iga härrasmees, kui see poleks muudetud meeste ja naiste vastandamiseks võrdõiguslaste poolt, marufeministide meestepõlguseks ja naiselikkuse asendamiseks mingi soolise ebaselgusega noorte naiste poolt. Mees, kes kaitseks õrnemat sugu igati, vajadusel ka füüsiliselt, satuks tänasel päeval kohe ideoloogilise revolutsiooni ja Kollontaide keskele.
Paljud inimesed tahaksid võidelda metsade, puhta õhu ja vee ning igasuguse loodushoiu eest, kuid paratamatult satuvad nad kohe kliimahüsteeria maailma, kus piirangud paisatakse ühiskonna kaela, eelnevalt läbi mõtlemata, mida see kõik kaasa toob.
Õiged asjad on pea peale pööratud paljudes eluvaldkondades ja võitlus nende eest on muudetud paroodiaks.
Noorte seksuaalkasvatus on kahtlemata vajalik, kuid mitte lasteaiast, vaid vanusest, mil noor inimene hakkab seksuaalselt vormuma. Ilmselt peaksid noored teadma ka homoseksuaalsuse olemusest, kuid seda tutvustava infona – liberaalses maailmas aga tehakse sellest kohe omasooiharuse propaganda. Nii nullitakse ära vajalike õpetuste jagamine, sest koos sellega paisatakse noorte ajudesse ka ohtralt ehtsaimat pahna.
Isegi põgeniketeema on täiesti äärmusesse paisatud – sõja eest põgenevaid naisi, lapsi ja vanureid on vaja aidata ja iga ühiskond võtaks nad kõhklematult vastu, kui see oleks vabatahtlik ja inimesed saaksid tegutseda südame ajel. Lääne liberaalses ühiskonnas aga on inimlikkus muudetud kohustuseks ning vastu sunnitakse võtma praktiliselt kõiki migrante, ka hea elu otsijaid ja kodumaa seaduste eest põgenejaid – nii on ainsaks kannatajaks sõja ja nälja eest põgenejad.
Vasakliberalism on inimlikkuse, seksuaalse ja armastuse politiseerinud ja ideologiseerinud. Selle vastu tuleb võidelda.