14.01.2020
Ideoloogilised kunstiühendused rabelevad ka ise probleemide küüsis.
Paljusid inimesi solvasid aastavahetuse programmides olnud saatelõigud ja klipid, mis on teadlikult välja lastud poliitiliste oponentide solvamiseks ja ilkujatele ebasümpaatse maailmavaate mõnitamiseks.
Eestis on sellisteks “kunstiinimesteks” näiteks Peeter Oja, Mart Juur, Andrus Vaarik, Andrus Kivirähk ja mitmed teised, kes oma saadetes ja kirjutistes sõna otseses mõttes ilguvad asjade kallal, mis teistele inimestele olulised on, eesmärgiks teiste hinge roojamine.
Peeter Oja sugused on seejuures pärast sellist tegevust veel eriti rõõmsameelsed, justkui teistele haiget tegemist nautides. Kuigi ise pole mingid musterkodanikud, vaid eelnimetatu on roolijoodikuna silma paistnud, mis praeguses kontekstis on eriti võigas.
Varem on päris räigete mõnitamiste alla langenud mitmed EKRE liidrid ja SAPTK esimees Varro Vooglaid, kelle kohta käiv “kunst” väljus igasugustest eetilistest raamidest. Eestlastele pühade asjade mõnitamise alla võib panna ka laulu “Ei ole üksi ükski maa” vasakliberaalse variandi tuntud globalismimeelsete artistide esituses.
Ilmselt kostab selliste “kunstitegijate” üritustel maruline aplaus, sest seal on koos ainult nende endi sugused – teised inimesed seal enam ei käi. Seda väiksemaks jääb aga publiku üldarv üldse.
Kunst on poliitikat ja ideoloogiat, pissivaid naisi ja jalaga pekstavaid taieseid, vulvasid ja peeniseid täis – ja pärast imestavad mõned teatrid või kunstiühendused, miks riik nende haigeid fantaasiaid rahaliselt toetada ei taha.