Veiko Vihuri: president Kaljulaid pandi ajama globalistide ja antikristlike liberaalide asja 

Kersti Kaljulaid ja Vladimir Putin. Mis kasu tõi Eestile see käepigistus? Pilt on illustratiivne.

Kolumnist Veiko Vihuri kirjutab Meie Kirikus president Kaljulaidi tagurlusest.

“”Poliitika kui selline on eestvedamise kunst – alati. Sellest ei saa üle ega ümber. Aga ka rahva ühendamine on väga tähtis.” Nii kõneles presidendikandidaat Kersti Kaljulaid aastal 2016. Neid sõnu vahendanud portaal Delfi lisas omalt poolt, et kontrollikojast võtab Kaljulaid kaasa teadmise, et ka täiesti eri vaadetega inimeste seisukohtades on alati mingi pisike ühisosa, millele saab konsensust üles ehitada.

Suusoojaks see öeldud oligi. Aasta hiljem, 2017. a oktoobris, esitas Eesti Päevaleht Kaljulaidi positsiooni: meie front on liberaalsed demokraatlikud vabadused. (Muidugi mitte ainult vabadused, vaid antikristlik liberalistlik ideoloogia.) Rindejoon oli maha tõmmatud, õigemini: avalikult välja öeldud.

Muide, samas intervjuus avaldas ta jõuliselt toetust kiriku õpetusliku positsiooniga vastuollu läinud ja kiriku liikmeskonnas sügavat nördimust tekitanud Annika Laatsile, öeldes: „Ma loodan, et arvamuste paljusus on lubatud ka Eesti luterlikus kirikus“ ja „Müts maha Annika Laatsi ees, ta oli imeline“.

Mõne aastaga on see front muutunud järjest reljeefsemaks. Äsja halvustas Kaljulaid väljaandes Foreign Policy üht valitsuserakonda, EKREt, kuulutades: „Ma vihkan neid nende käitumise pärast ja vabandan selle mulje pärast, mida see võib jätta. … Korralikud inimesed nii ei käitu. See ei ole vaade, mida me Eestis jagame. Ma pean nüüd selgitama nende rumalaid samme ja võitma territooriumi tagasi.“

Eelmisel presidendil Toomas Hendrik Ilvesel oli häbi rumala eesti rahva konservatiivsete hoiakute pärast (seda just kooseluseadusele vastu olemise taustal). Nüüd aga on meil uus president, kes vihkab nii kirglikult üht üsna suurt toetust nautivat poliitilist jõudu, et ei piirdu enam lapsikute näitemängudega parlamendis, vaid laimab seda kogu maailma ees välisajakirjanduses.

Vahemärkuse korras: liberaalid-progressistid, nende seas Kaljulaid, käituvad tüüpiliste nartsissistlike koolikiusajatena. Nad annavad inimestele, kes nende domineerimisega ei nõustu ja kes seetõttu on neile vastukarva, kurjakuulutavad sildid (ksenofoob, rassist, homofoob jne), et neid kõrvale tõrjuda ja neid pisendada. Nad moonutavad vaenatute tegelikke vaateid ja väärtusi ning püüavad muuta suhtlemise nendega nii keeruliseks kui võimalik.

Nii saavadki nende alatus ja valelikus retoorikas migratsioonivastastest rassistid, rahvusriigi idee pooldajatest ksenofoobid ja natsid, elupooldajatest naiste vabaduse ja arstide ründajad, perekonnakaitsjatest homofoobid jne. Nad jutlustavad sallivust ja vabadust, ent pulbitsevad ise vihast ja ihast teistsugused vaated ära keelata.  Kaljulaidi usutlus väljaandes Foreign Policy kannab ses suhtes iseloomulikku pealkirja: „Eesti võitleb oma valitud rassistidega“.

Kersti Kaljulaid on ületanud kõik punased jooned ja mänginud maha vähimagi võimaluse olla selles ametis kasvõi natukenegi rahva ühendaja – ning peaks seetõttu presidendi ametikohalt lahkuma. Muidugi, vaevalt ta seda vabatahtlikult teeb, sest võim – isegi kui presidendil seda väga palju pole – on asendamatu instrument oma agenda ajamiseks. Aga globalistide ja antikristlike liberaalide asja Kaljulaid ajama pandigi.

Hea vähemalt, et ametisse astumisel ei tulnud ta selleks kirikult õnnistust saama.”

Kommentaarid