Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Vilja Kiisler jätkab meediahüäänina: jätkuvalt pahatahtlik ja ebaprofessionaalne

-
08.01.2020
Sõnadeta. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Vilja Kiisleri intervjuu Helle-Moonika Helmega näitas taas, et et vanale koerale uusi kombeid ei õpeta ehk sopalaotamisele orienteerunud ajakirjanik ei hakka kunagi kvaliteetajakirjandust tegema.

“Saavutuste hulgas unustasite muide Lavly Perlingu,” märkis Kiisler, kes ei tee tegemagi faktist, et peaprokuröril lihtsalt lõppes ametiaeg otsa.

Kui sellistes ametites tähtaeg möödub, siis ametiaega kas pikendatakse või leitakse sellele kohale keegi teine. Seda otsustavad täiesti seaduslikult ja demokraatlikult valitsuses olevad inimesed.

Perlingu puhul leidis osa neist inimestest, et senine peaprokurör polnud oma tööpostil selleks ametiks piisavalt erapooletu. Seega polnud tegu ei mingi ebaseadusliku tagandamise ega ka väljasöömisega, millise mulje tahavad kiislerid jätta – poleks Perlingu aeg otsa saanud, tõõtaks ta samas ametis edasi, kuigi rahvuskonservatiivid teda heaks prokuröriks ei pea. Perling polnud seega mingi “saavutus”, vaid asjade loomulik kulg.

Ka Illar Lemetti tagandamises polnud midagi ebaseaduslikku, sest seadus lubab ministril kantsleri kuue kuu möödudes välja vahetada, seda juhul, kui koostöö ei suju. Kiislerid selliseid asju kunagi ei arvesta, sest see segab laimamist ja vassimist.

Kiisler põimib oma intervjuudesse omatahtsi enda arusaamu ja tõlgendusi. “Näiteks olevat tänu EKRE-le võimalik, et „mees hoiab naist käte vahel ja too põimib käed ümber kallima kaela”, toob ta ühe näite.

Tegelikult ei rääkinud antud loos mitte keegi EKRE poliitikast, vaid selline lause oli toodud selleks, et näidata mehe ja naise suhte loomulikkust võrreldes kahe mehe vastastikku käperdamisega. See näitab taas, kuidas sopaajakirjanikud väänavad mistahes lauseid ja sõnu täpselt sellisteks, nagu neile meeldib ja kuidas nad neid rünnakuteks saavad kasutada.

Lisaks kordas Kiisler mitmel korral nõudvalt üle, et tema on küsija ja intervjueeritav peab vastama. Kas kiislerlik ajakirjanduseetika näeb ette ülekuulamisi, kus tema on sturmbannfüürer ja intervjueeritav koonduslaagri vang (natslikud võrdlused on ju Kiisleri lemmikpalad)?

Nii et Vilja Kiisleri puhul pole professionaalsuse kasvu peale loota – ilmselt läheb ta kord teenitud vanaduspuhkuse samasuguse või veelgi õelamana.