Venekeelse Delfi toimetaja Vitali Bestšastnõi annab hästi edasi postsovjetliku mõtlemise venekeelse kogukonna teatud osas.
Bestšastnõi küsib: “Millega valitsus venekeelsete usalduse ära teenis, et nüüd eriolukorras kuuletumist ootab? Venelased lihtsalt ei usalda seda valitsust – vaat millepärast.”
Edasi loetleb ta üles terve rea asju, millega valitsus venekeelseid ahistavat. Kõik see, mida ta kirja on pannud (tööpuudus, testide mittetegemine jne), on juba tabanud ja tabab ka eestikeelseid – rahvuse ja kogukonnaga pole siin mingit pistmist.
“Soovimatus lõpetada väljaspool kodu töötamine ning suurtes rühmades kogunemine pole mitte teadmatus, vaid protest. Täpsemalt viha ning usaldamatus,” kirjutab Bestšastnõi.
Ah et protest? Meeleavaldus, mis lõpeb tõenäoliselt venekeelse elanikkonna suuremamastaabilise nakatumise ja suremusega? See on tõesti “безсчастный протест”.
“Valitsust, organisatsiooni või inimest saab usaldada üksnes siis, kui usaldad teda ja usud temasse. Austus, nagu teada, tuleb välja teenida,” väidab Bestšastnõi. Aga kuidas on temasugused ise austust välja teeninud ja kas nad on üldse püüdnud – austus peab olema vastastikune.
“Ning infoväli ei mängi siin mingit rolli,” ütleb toimetaja. Kui ta nii arvab, siis pole mõtet edasi rääkidagi – kaks erinevat infovälja annavad ikka väga erineva arusaama.
Sotsiaalmeedias ütleb eurosaadik Jaak Madison: “See venekeelse Delfi toimetaja on enda arvates eriline naljanina, kui arvab, et venekeelsed elanikud võivad korraldustele mitte kuuletuda, kui ei usalda valitsust. Esiteks on selline kirjatükk totaalne mölaklikkus, teiseks ei pea kedagi huvitama Sinu, Vitali, emakeel – ole sa venelane, hiinlane või eestlane – reeglid on samad. Ka Sulle. Usalda või ära usalda valitsust. Kui aru ei saa, siis ka tagajärjed on Sulle samad nagu kõigile teistele.”