04.10.2021
Euroopas on tavapärane, et migrandinaised ei saa ennast euroopalikult riidesse panna ja peavad siin edasi elama kodumaa reeglite järgi.
Hiljuti täitus Eesti 30 aastat taasiseseisvust, mille puhul räägiti palju selle ajaga saavutatust. Rahvusriiki pole küll hoitud ega tahetudki hoida, kuid on teisigi saavutusi, mida tahetakse nüüd maha mängida.
Korruptsioonist hoolimata on Eestis välja kujunenud seaduskuulelik mentaliteet. Meie riigis on üsnagi turvaline elada. Me kaitseme keskkonda, sorteerides prügi ja võideldes edukalt lagastamise vastu. Meie tänavapilt on puhas. Meil on lemmikloomad kaitstud. Kuigi ühiskonnas esineb vägivalda, on see taunitav, üles leitav ja karistatav. Meil on usaldus riiklike struktuuride vastu.
Seda loetelu võiks pikalt jätkata ja kuigi igas vallas on ka vajakajäämisi, liigume me oma riigi ülesehitamisel paremuse poole. Kõike seda saab aga hävitada üht asja heaks kiites ja selleks on massimigratsioon, mida toetavad suuremal või vähemal määral kõik peavooluerakonnad. Ainult EKRE on vastu.
Multikultiriiki rajavatest Eesti 200-st, sotsidest ja rohelistest ei maksa rääkidagi, aga ka Keskerakond, Isamaa ja Reformierakond on massimigratsiooni poolt – kui mitte otsesõnul, siis tegudes küll. Isamaast on Siim Kiisler lubanud kõiki tulijaid eestlasteks teha, Reformierakond oli ukrainlaste esismugeldaja ning algatas kohe võimule pääsedes välismaalaste seaduse lahjendamise, Keski aga ongi internatsionaalne partei.
Kuidas massimigratsioon ja multikultuursus ühiskonna saavutusi hävitavad, on juba väga hästi Lääne-Euroopas näha. Rootsis surevad lapsed Lähis-Ida kuritegelike klannide tulevahetustes. Prantsusmaal raiutakse õpetajatel päid maha. Pakistanlase juhitavas Londonis õitseb pussitamiskultuur, Saksamaa sai kuulsaks naiste käperdamisega. Neid näiteid on tohutult.
Migrandid toovad kaasa oma tavad ja mentaliteedi ning see pole kooskõlas meie omadega. Eestil on omad kogemused olemas. Meile tulid kaks süürlast, kellest üks pani naise põlema, teine sidus naise kinni ja oli valmis seda tegema. Meil on aafriklastest taksojuhid, kes vägistasid oma kliente. Politsei saadab pidevalt välja ukrainlasi, kes on rikkunud viisanõudeid või on siin olnud muus osas ebaseaduslikult.
Kolmandast maailmast tulevad migrandid ei ole kuidagi seaduskuulelikud ega saa olema ka siis, kui me nad siia jätame. Miks me arvame, et läbi kümnete riikide ebaseaduslikult tormajad hakkavad meie seadusi austama? Nad on juba kümnetel piiridel seadustele vilistanud. Leedu teatab sellest, et on palju migrante, keda on juba tõrjutud, aga nad tulevad uuesti. See ei ole enam pelgalt seaduserikkumine, see on rünnak.
Väidetavalt esineb Leedu kinnipidamiskeskusetes ohtralt migrantide omavahelist vägivalda. Kuidas me jätame need inimesed Tallinnasse või mujale Eestisse? Et nad siin taas oma naisi süütaksid?
Migrandid võtavad meilt turvalisuse ja toovad kaasa seadustele vilistamise. Ei meie ega nende naised ei saa enam ennast ohutult tunda. Võõrad lagastavad meie elukorralduse – vaadake saadet “Kaks kanget Tansaanias” ja näete, kui ära reostatud on sealsed veekogud, mille rannad on plastikut täis. Kas me saame kindlad olla, et siia ohtralt saabuvad aafriklased hoiavad meie korras prügimajandust ja kaitsevad keskkonda?
Siinkohal ütlevad paljud vasakliberaalid, et nad õpivad. Aga kuni nad meie reeglid selgeks teevad ja parimal juhul neid aktsepteerivad, elavad nad vanaviisi ja meie koristame nende järelt. Mida rohkem aga koondub siia välismaalasi, seda vähem on neil põhjust meie reegleid austada ja neist kinni pidada – nad elavad oma no-go-tsoonides oma reeglite järgi.
Rahvusriigi põhimõtet ei järgi Eestis peale EKRE enam keegi. Aga meil on kaotada tohutult palju muudki, kui võõraid aina tuleb ja nad oma elu siia kaasa toovad. Pariisi kohta räägitakse juba ammu, et see pole enam šansoonide ja armastuse, vaid migranditelkide ja mošeede linn.
Me oleme loonud euroopaliku puhta, hooliva, kaitsva ja seadustele tugineva ühiskonna, mida teisest kultuuriruumist, eriti aga sõdadest tulijad kindlasti ei hoia. Ärgem laskem neil Eestit ära rikkuda. Mõelgem Lasnamäel süüdatud süürlanna peale, kes ei saanud meie juures turvalist elu.