Võrdsusvoliniku töös on vaja keskenduda reaalsusele, mitte ideoloogilistele luuludele

Võrdsusvolinik Liisa Pakostat peavad paljud ideoloogiatöötajaks, sest enamik tema avalikest sõnavõttudest on seotud kindla teemaga.

Nii räägib Pakosta peamiselt ainult palgalõhest, soolisest ebavõrdsusest, seksuaalsetest vähemustest ja sooneutraalsusest, mis on suuresti seotud neomarksistliku ideoloogiaga, hoopis vähem aga räägib ta reaalsetest ebavõrdsustest ja diskrimineerimistest.

Nii selgub värskest CV-Online’i poolt 55+ vanuses vastajate hulgas läbi viidud küsitlusest selgub, et eakamad inimesed ei tunne, et neil oleks piisavalt sobivaid võimalusi tööturul osalemiseks. Ehkki tööandjad hindavad juba töötavaid vanemaid kolleege reeglina kõrgelt, on 22 protsenti vastajatest tajunud ea tõttu vahe tegemist ja kaheksale protsendile on kandideerimisel vanuse tõttu ära öeldud.

See on paraku ala, kus Pakosta häält on harva kuulda, sest eakate diskrimineerimist on raske poliitilis-ideoloogilistel eesmärkidel ära kasutada – pealegi võib nende tööandjate seas olla näiteks naisjuhte, kes kuuluvad neomarksistlikus ideoloogias rõhutute hulka.

Erinevalt soolisest palgalõhest, kus ebavõrdsus pole enamasti pahatahtlik, vaid teatud protsesside käigus välja kujunenud, on vanemate inimeste tööle võtmisest keeldumine juba tuntavamalt seotud konkreetse tööandjaga. Ainult et need inimesed võivad olla nende seas, keda ideologiseeritud võrdsusvolinik puudutada ei taha – erinevalt soolise ebavõrdsuse teemast, kus alati on süüdlaseks valge meesterahvas.

Võrdsusvoliniku amet on kujunenud ideoloogiatöötaja ametiks ja tuleks üldse kaotada – kuivõrd aga see olemas on, siis tegelgu ka reaalsete probleemidega. Kuigi ka diskrimineerimine vanuse põhjal ei pruugi alati olla pahatahtlik – on ameteid, kus ongi vaja noorte nobedust.