Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Riho Breivel: Sõjaväestatud piirivalve aitab Eestit paremini kaitsta

29.12.2022
Riho Breivel: Vene agressiooni korral peaks piirivalve olema meie esimene kaitseliin, ent sõjaväelise piirivalve lammutamisega selle sajandi esimesel kümnendil tekitati Eesti-Vene piiril riigikaitseline võimelünk.
© Scanpix

Ukraina kogemus näitab, et Eestis on hädavajalik ehitada Soome eeskujul taas üles sõjaväestatud piirivalve, kirjutab Eesti piirivalve rajaja, Riigikogu liige, kolonel reservis Riho Breivel.

Praegu valvab Eesti ja ühtlasi Euroopa Liidu välispiiri politsei. Kui rahuajal saab politsei piiri valvamisega hakkama, siis relvastatud konflikti ohu puhul olukord muutub. Vene agressiooni korral peaks piirivalve olema meie esimene kaitseliin, ent sõjaväelise piirivalve lammutamisega selle sajandi esimesel kümnendil tekitati Eesti-Vene piiril riigikaitseline võimelünk.

Kui riik siseneb kriisi…

Rahuaja piirivalvel ei ole tõepoolest vahet, kas ta kuulub politsei või kaitseväe koosseisu või on iseseisev organisatsioon. Patrulle teostada, dokumente kontrollida ja radarit vaadata võib ükskõik millise mütsiga. Probleemid algavad hetkest, mil riik siseneb kriisi.

Nn hübriidkonflikti puhul piisab üldjuhul samuti politsei koosseisus olemisest, kuid siis tekib probleeme kordonites ja piiripunktides oleva relvastuse omamise ja väljaõppega. Politsei on pädev rahutuste mahasurumisel linnas, kuid riigi piiril lahingrivistuses võitlemise väljaõpe neil puudub.

Seega ei ole hübriidolukorras, kus piiri püüab ületada näiteks jao või rühma suurune relvastatud üksus, politsei koosseisu kuuluv piirivalve pädev osalema võitluses. Ka ei jõua sel juhul piisavalt kiiresti kohale kaitseväe või kaitseliidu üksused. Viimaseid on vaja mobiliseerida ning esimesed ei paikne piiri lähedal ning tegelevad ajateenijate koolitamisega.

Praegu on piiril ka endised piirivalvurid, kes mäletavad veel, kuidas käis relvade käsitlemine ja mis on näiteks lahingpaari taktika. Tegu on üle 40-aastaste meeste-naistega, kes omal ajal läbisid kaitseväe väljaõppe erinevatel tasanditel (ohvitserid, allohvitserid). Võib-olla nemad veel suudavad vanadele kogemustele tuginedes hübriidolukorras kastanid tulest välja tuua, aga tulevik on tume, sest Paikuse politseikoolist tulev järelkasv on lahingusituatsiooniks ette valmistamata.

Lähme sammu võrra edasi. Kui relvakonflikt on arenenud faasi, kus diplomaatilised suhted on katkestatud, mobilisatsioon välja kuulutatud, aga pole veel jõutud kedagi mobiliseerida, siis on meil praegu piiril välja panna politseinikud, kel puudub nii relvastus, oskused kui ka õiguslik staatus astuda vastu piiri ületada püüdvale vaenlasele.

Peame arvestama, et piiril politseinikelt vastutuse üle võtvate sõjaliste üksuste formeerimine võtab aega. Just piirivalvurid on need, kes oma üksuse ehk kordoni või piiripunkti vastutusalas teavad, milline on maastik, kus asuvad talud, milline on rahva meelestatus jne. On loogiline, et neid alasid jääb kaitsma üksus, kes teab seda kõike kõige paremini. Ka Soomes on see nii. Kui rinnet ei suudeta hoida, jätkub sissitaktika, mille puhul on alade tundmine veel olulisem. Seega on piirivalve üksuse kasutamata jätmine riigi seisukohalt ressursi raiskamine ning tekitaks ühtlasi dubleeriva üksuse loomise vajaduse.

Nüüd jõuame ringiga tagasi rahuaega. Et sõjaajal toimuvat efektiivselt rakendada, on vaja piirivalve üksused integreerida kaitseväkke. Kõigil sõja olukorras tegutsejatel peab olema ühtne baasväljaõpe ning nad peavad teadma, kuidas omavahel üksustena suhelda. Seega on juba rahuajal vaja nendele teemadele mõelda ja koostööd harjutada. Selleks on vaja piirivalve staatust muuta ning liita see kaitseväe väljaõppe süsteemiga. Erinevus on selles, et piirivalvur peab lisaks kaitseväelisele väljaõppele omandama ka piirivalvuri tööspetsiifika.

Piirivalvur peaks olema kombatant

Oleme jõudnud olukorda, kus tänased piirivalveohvitserid ei ole paraku võimelised üksuseid aktiivselt juhtima. Neil puudub vastav väljaõpe, samuti teadmised kaitseväe ning NATO planeerimis- ja lahingu juhtimise protseduuridest, mõistete süsteemist. Neil ei ole õigust relvastatud üksuste juhtimiseks ega organiseeritud vastupanu osutamiseks relvastatud ründe korral, samuti puudub neil relvastus, mis võimaldaks tõrjuda raskerelvastusega üksuse rünnakut. Kuna piirivalvel puudub kaitseväeline väljaõpe, siis ei ole praegust piirivalvet relvastatud ründe korral võimalik kasutada. See oleks vastutustundetu, sest tänaseid piirivalvureid ei ole treenitud kombatantideks.

Eestil puudub praegu ka piirivalve reserv eriolukordadeks. Tegemist oleks reserviga, kes oleks võimeline vajadusel operatiivselt tugevdama ja tõhustama piirivalvet nii piiripunktides kui ka piiripunktide vahelistel lõikudel. Võimekus suurendada patrullide mahtu riigipiiril on oluline näiteks olukordades, kus vastane suudab maha võtta elektroonilise piirivalve.

Ukraina kogemus näitab, et esmased ründed on suunatud just riigipiiril asuvate piirivalve üksuste vastu. Seega on oluline, et riigipiiril toimivatele üksustele oleks tagatud raadioside, logistika ning loodud võimekus astuda vastu esmasele ründele.

On selge, et sõjalise konflikti eskaleerudes muutub piir aktiivseks riigikaitse süsteemiks, seega peab piirivalve olema operatiivselt allutatav kesksele riigikaitselisele juhtimisele ehk kaitsejõududele.
Selleks oleks vaja viia rohelise piiri ehk piiripunktide vahelise ala valvamine kriisiolukorras kaitseringkondade käsuliini alla, lisada piirivalvurite väljaõppe programmidesse sõduri baaskursus ning lahendada kordoni juhtkonna kaitseväelise väljaõppe küsimus.

Samuti tuleks võtta arvele kõik piirivalve teenistuses olnud endised piirivalvurid. Kümnekonna aasta jooksul on ajateenistuse baasil välja õpetatud ligi 8000 inimest. Nendest paar tuhat oleks võimalik määrata aktiivsesse reservi, sõlmida nendega vastavad teenistuslepingud, et neid olukorra pingestumisel operatiivselt mobiliseerida ning määrata vastavate teenistuskohtadega teenistusreservi. Praegu on veel aktiivses eas, s.t kuni 60-aastased, hulk väljaõpetatud piirivalvespetsialiste, kelle kaasamine on võimalik ja mõistlik.

Vastava reservi olemasolu ja võimekuse säilitamiseks tuleks moodustada ühe piirivalve reservi väljaõppekeskus, mille arvelt mobiliseeritaks vastava olukorra tekkides katteüksused.

Eesti vajab võitlusvõimelist piirivalvet

Me peame aru saama, et situatsiooni eskaleerudes on igal teenistusel omad kohustused täita ja olukorda piiril oskavad hinnata ja vastavatel aladel tegutseda inimesed, kes on saanud nendel aladel väljaõppe. Sellest tulenevalt vajab lahendamist olukord, kus piirivalve ohvitseridelt on võetud ära võimalus saada kaitseväelist väljaõpet, tänu millele oleks võimalus rakendada neid relvastatud üksuste juhtimisel.

Eesti kui väikeriigi seisukohalt on lühinägelik ja vastutustundetu mitte arvestada piirvalve võimekusega kriisi ja välisründe korral, eriti võttes arvesse viimasel ajal kujunenud rahvusvahelist olukorda, kus järjest olulisemaks muutub NATO liikmesriigi enda tõhus vastupanuvõime võõrriigi agressiooni tõrjumisel.

EKRE Riigikogu fraktsioonis on neli kaitseväe ohvitseri – Leo Kunnas, Alar Laneman, Uno Kaskpeit ja Riho Breivel. Me kõik oleme võidelnud selle eest, et piirivalvele antaks tagasi riigikaitseline võimekus. Reformierakonna valitsus on meie muudatusettepanekud tagasi lükanud ja seisnud praeguse võitlusvõimetu piirivalve kaitsel. Kelle huvides Reformierakond tegutseb, selgitab välja ajalugu. Ent kui tahame, et Eesti oleks välisvaenlase eest paremini kaitstud, tuleb sõjaväestatud piirivalve kiiresti taastada, selle eest jääme me seisma võiduka lõpuni.

Riho Breivel