Riigi tähtpäevade tähistamisüritused on muutumas “meie” ja “nende” omadeks

Kui vaadata taasiseseisvuspäeva öölaulupeo pilte ERR-is, siis rahvast on palju istekohtade täituvuse poolest, kuid vähe selle järgi võttes, et oli ilus ilm ja möödus 30 vabaduse taastamisest.

Põhjus on üks – paljudele rahvusmeelsetele inimestele polnud see konkreetne üritus maailmavaateliselt kutsuv, kasvõi ERR-i uudise järgi võttes: “Galerii: president lõi öölaulupeol tantsu lahti.” Täpsustatult – see oli Kersti Kaljulaidi ja Kaja Kallase toetajate üritus. Rahvusmeelse Eesti inimesed olid mujal, näiteks sarnasel peol Vaba Rahva Laul.

Uued Uudised ei ütle midagi halba nende inimeste kohta, kes käisid ja pidutsesid Lauluväljakul. Vastupidi – see oli tore, et inimesed oma riigi tähtpäevi tähistavad. Aga siiski tundub, et seal olid valdavalt koos need inimesed, kes on nõus Kaja Kallase reedese väitega: “Just sellist Eestit me tahtsimegi!” Nad on eestlased ja omamoodi ka eestimeelsed, aga nende Eesti on “avatud ja salliv”.

Need inimesed, kes toetavad Martin Helme sõnu “Tänane valitsus ohustab meid kõiki” või Mart Helme ütlust “Mul on unistus normaalsest Eestist”, ei käi üritustel, kus tantsib Kaljulaid. Kui president on 24. veebruaril plaaniliselt “pingviinide paraadil” ja tema toetajad telekate ees, siis see rahvas on tõrvikurongkäigul.

Need on inimesed, kes näevad, et Laulva revolutsiooni eesmärgid pole täitunud: Moskva asemel dikteerib nüüd Brüssel, Nõukogude Liidu aladelt kasvab sisseränne samamoodi nagu omal ajal NLKP juhtimisel, pluss Aafrika siiakolimine, eestlaste roll Eestis väheneb ja eestlust üritatakse salakavalalt lahjendada, sinimustvalge asemele kipub vikerkaarelipp. Seega pole tänane Eesti see, mida taheti 1991. aastal.

Eestlased on maailmavaate järgi kahes leeris ja peodki viivad neid sama erisuse järgi erinevatesse kohtadesse.