Riikliku venestamispoliitika tõttu kasvab Eestis rahvus- ja keelepõhine eraldumine

Eesti ühiskonda tabas šokina hiljutine lugu suures meedias sellest, kuidas haiglates on paljud osakonnad venekeelsed, venelannadest personal ei oska riigikeelt ega suhtle eestlannadest kolleegidega, patsiendidki on pretensioonikalt umbkeelsed ja üks õde ei saanud elustamisest osa võtta, sest kõik toimus venekeelsete käskluste järgi. Tegu on otseselt riikliku poliitika tagajärgedega.

Eestis on niigi 300 000 okupatsiooniajal siia toodud venelast, kellest paljud pole eesti keelt selgeks saanud, kuid taas võimule saanud Reformierakond algatas NLKP taktis paduvenestamise, mille tarvis lahjendati välismaalaste seadust, et ettevõtjad saaksid endise Nõukogude Liidu aladelt Eestisse odavtööjõudu tuua. Ja nüüd on meie tööturul ka venekeelsed usbekid, moldovalased ja paljud teised ning töökeeleks sageli vene keel.

Sama tehti ka ukrainlastega, kes voolasid siia juba enne Venemaa agressiooni (meenutagem nn maasikasõda), kuid sõjapõgenikele anti juba täielik voli eesti keelt mitte osata – rinnas on küll silt “Õpin eesti keelt”, aga aastase siinoleku järel ei osata isegi “Tere” öelda.

Tundub, et riigikeele kaitsmisest ei hooli enam mitte keegi, ei keeleamet, ettevõtted ega riigivõim. Paljudes kaubanduskettides laiutab täielik umbkeelsus, kusjuures venelased tunnetavad selgelt, et kõik töötab nende kasuks, nad ignoreerivad täiesti teadlikult eesti keelt, suhtlevad ainult vene keeles ning kui neid endid vene keeles ei teenindata, kaebavad kohe. Nad on väga agressiivsed – kolumnist Ivan Makarov vahendab ühes oma loos venekeelset kommentaari, mis kõlab umbes nii: “Teid keeldutakse vene keeles teenindamast? Hoop näkku ja kohe tuleb neile eestlastele vene keel meelde!”

Umbkeelsete ja maruvenelike teenindajate kaasamisega on meeletult langenud teeninduskultuur, sest Idast tulnud kontingendi töökultuur on seesama, mis on Venemaal ja oli Nõukogude Liidus. “Läänelikus” Eestis on teenindatav ammu kuningast kerjuseks langenud, kes peab oma käitumise kohandama teenindaja arusaamade ja oskuste järgi.

Jääb arusaamatuks, kuidas Eesti ettevõtjad on hüljanud oma rahvustunde, rahvusriikluse ja eestluse üldse – tööle võetakse keda tahes, lootuses, et küll saab hakkama, peaasi, et kaks töökätt on. Kui töökeskkond muutub venekeelseks, lähevad nad ka ise käske andes üle vene keelele, mida on eriti kuulda ehitusplatsidel. Võib-olla koliks need ettevõtjad ise ka “Lollidekülla” või Lasnamäele, siis saaks ka öösel olla venekeelses keskkonnas?

Sellise poliitika tagajärjel kujuneb välja segregatsioon töökeskkondades. Tegelikult on see juba ammu olemas – näiteks 32. bussiliin viib tööpäeviti Männiku venelased Koplisse laevatehasesse tööle, sest seal on venekeelne keskkond. Uutel Uudistel pole täpseid andmeid eestlaste lahkumise kohta venekeelseteks muutuvatest töökohtadest, kuid tõenäoliselt see toimub, sest Delfi kirjutas, et üks eestlannast intensiivõde lahkub töölt, sest tunneb ennast venelaste seas halvasti. Eesti lapsevanemad võtavad ju lapsedki venestuvatest lasteaedadest ja koolidest ära.

Kogu seda juttu võiks pidada EKRE propagandaks, aga kuidas jääb liberaalide lemmikute, Bolti-Wolti mustade toidukullerite või siis mujalt Euroopast, aga ka Indiast ja mujaltki saabunud “spetsialistide” ja spetsialistidega, kes oskavad ainult inglise keelt – mida teevad nemad venekeelses teeninduskeskkonnas, näiteks tollessamas haiglas? Need venelannad, kes pole selgeks saanud eesti keelt, ei oska tõenäoliselt ka inglise keelt, sest venelastel on tõesti ülbe suhtumine, et nende keel on see, mida kõik oskama peavad.

Veelgi enam – väga raskes olukorras on ka Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valijad ehk globalismimeelsemad noored põlvkonnad. Hiljuti kirjutas üks pisut üle 30 eestlanna, kuidas ta otsis tööd iluteeninduse alal ega leidnudki seda, sest igal pool nõuti vene keele oskust. Eestlaste nooremad põlvkonnad aga üldjuhul vene keelt ei oska ega tahagi seda õppida. Neil jääbki üle siirduda töökohtadele, kus saab veel eesti keelega hakkama või siis on töökeeleks inglise keel, kasvõi osaliselt. Oleks lausa anekdoot, kui eesti noor peaks Eesti riigis, kus riigikeeleks on eesti keel, minema vene keele kursustele, et saada endale tööd.

Kõik see tekitab ja suurendab segregatsiooni töökohtadel ning erikeelsete töökeskkondade teket, sellega koos aga ka ühiskonna eraldumist erinevatesse kinnistesse kogukondadesse, mis on ka kapo hinnangul suur julgeolekuoht. Ja see on Reformierakonna poliitika tagajärg, mida toetavad eestlastest ettevõtjad, kuid mille tulemusel tekib Eestisse venekeelne slaavi riik.

Ja võib vaid arvata, kui halvasti tunneb ennast venekeelses haiglas eesti vanainimene, keda teenindavad “baabad”…

Uued Uudised