Robert Kiviselg: kolmekeelne Eesti

Arvamus,
©UU
Õpetaja Robert Kiviselg muretseb eesti keele ja eestikeelse hariduse pärast.

EKRE Haridus- ja kultuuritoimkonna juht ja õpetaja Robert Kiviselg juhib tähelepanu sellele, et suurkeelte kasutamine ahistab tuntavalt eesti keele kui riigi- ja rahvuskeele kasutusala, ja kartellipoliitikud kaitsevad emakeelt vaid sõnades.

“Eesti rahva raha eest tasustatav haridus on eestikeelne ning välisvahenditest tasustatav haridus kannab Eesti rahvuslike huve. Seda algkoolist kuni ülikoolini. Kooliteed alustavad lapsed saavad valida eesti kooli ning süvendatud vene keele ja kultuuri õppega eesti kooli vahel. Tagatud on ka eestikeelne teadus, kõrgharidus on eestikeelne ning riigi tasustatav võõrkeelne kõrgharidus on pigem erand kui reegel. Loodud on selge, eesti keelt hoidev, õigusruum meedias, reklaamis ja asutustes kasutatavale keelele.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Eeltoodud stsenaarium peaks olema iseenesest mõistetav, kuid ligi 28 aastat pärast taasiseseisvumist on läinud pisut teisiti. Üha enam antakse eesti keele arvelt osa vene ja inglise keelele. See toimub meie meedias – raadios ja televisioonis. Näeme seda igapäevaselt tänavapildis, kus kaubamärgi õiguse taha pugedes on linnad täis inglisekeelseid reklaame ning ostukeskuste raadiotes või mõnda riiklikku ettevõttesse helistades kuuleme pea alati ka võõrkeelt. Eesti keele asendamine toimub salamisi ka meie haridussüsteemis.

Venekeelse haridussüsteemi järk-järguline eesti keelde kujundamine on võtnud aega umbes veerand sajandit. Mõnes linnas on suletud venekeelse õppega kooli gümnaasiumi osad, osaliselt on üle mindud 60/40 mudelile ja arendatud keelekümblust, kuid tulemus on siiski nõrk. Paljude lõpetajate, peamiselt põhikooli, eesti keel jääb vaid tasemele B1 (nn turisti tase), mis ei võimalda eestikeelses õppeasutuses edasist õppimist.

Trendiks on kujunemas eesti keele ja kultuuri suhtes kaheldava väärtusega kahesuunaline keelekümblus, kus segaklassides (pooled eestikeelsed ja pooled venekeelsed) on pool õpet eesti ja pool võõrkeeles. Seda peamiselt siis vene ja eesti keele suunal, kuid ka inglise ja eesti keele suunal.

Kõrgkoolides surub peale inglise keel ja nii suure hooga, et viimane aeg oleks tõmmata pidurit. Meil on riiklikke erialasid, kus pole enam võimalik inglise keelt oskamata hakkama saada või üldse sellele erialale õppima pääseda. Inglisekeelsed õppekavad moodustavad koos eesti- ja inglisekeelsete õppekavadega 30% õppekavadest, sh magistriõppes on 29% õppekavadest inglisekeelsed. Doktoriõppest ja teadusest rääkimata, kus eesti keel on juba hääbunud.

Rakendunud on välismaa retsensentidest sõltuv süsteem, kus inglisekeelsed teaduspublikatsioonid on rahastamisel eelistatud eestikeelsete ees jne jne. Seda kõike vaatamata asjaolule, et Eesti Vabariigi Põhiseadus ütleb, et Eesti riigikeel on eesti keel ja igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust.

Eesti maksumaksja ja Euroopa Liidu fondide kulul annavad meie ülikoolid inglisekeelse kõrghariduse. Kusjuures siia saabunud välistudengitelt ei nõuta eesti keele oskust ega õpet. Seetõttu pole kuigi tõenäoline, et need spetsialistid meie tööturule tulevad. Pigem koolitatakse neid meie kulul rahvusvahelisele turule.

See trend on kasvav, sest viimase kümne aasta jooksul on välistudengite arv Eesti ülikoolides kordades kasvanud. Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel on 2017/2018. õppeaastal Eesti kõrgkoolides õppimas üle 6000 välistudengi, sealhulgas 4395 tudengit kraadiõppes. Inglisekeelsetel õppekavadel õppijad moodustasid kokku 17% üliõpilaste koguarvust sh ka umbes 5% eestlasi, kes õpivad inglise keeles. 2020. aasta eesmärgiks on seatud see hulk 20%le.

Aga mis on siin Eesti riigi ja Eesti maksumaksja huvi? Sellisel juhul võiks ju juba lasteaias minna üle ühele või teisele suure kultuuri keelele? Tühja see rahvusriik, eesti keel ja kultuur!?

Kui kuulata poliitikuid, siis juba 25 aastat räägivad nad eestikeelsest õppest – seda ka nüüd, enne märtsikuiseid valimisi. Ka Haridus- ja Teadusministeerium on vihjanud, et tulevastes kõrgkoole puudutavates kokkulepetes ja dokumentides hakatakse eesti keelele taas rohkem tähelepanu pöörama.

Arvestades, et praegune haridusminister on olnud omal kohal juba kolm ametiaega, alates taasiseseisvumisest on erakond Isamaa juhtinud Eesti hariduspoliitikat 14 ning Reformierakond 5 aastat, siis kuidas suhtuda seekordsetesse lubadustesse?

Haridus- ja Teadusministeeriumi juhitinud erakonnad (1992–2018): Erakond Isamaa ja tema eelkäijad 14 aastat: Peeter Olesk, Jaak Aaviksoo, Tõnis Lukas, Toivo Maimets, Tõnis Lukas, Jaak Aaviksoo; Reformierakond 5: Mait Klaassen, Jürgen Ligi, Maris Lauri, Paul-Eerik Rummo; Keskerakond 5: Mailis Reps (end. Rand), Peeter Kreitzberg; sotsiaaldemokraadid 1, Jevgeni Ossinovski.

Arusaadav, et ajad on muutunud ja inglise keele osakaalu kasv on peamiselt viimaste aastate nähtus, kuid kuidas saame olla kindlad, et seekord oma lubadusi täidetakse ning lõpetatakse see kolmekeelse Eesti projekt?”

Soovitusi eesti keele olukorra parandamiseks haridusasutustes:

1. Riik panustab eesti keele õppesse, seda nii pedagoogide kui ka laste osas. Alates 2019. aasta septembrist tuleb kõikide lasteaedade (just venekeelsete) programmi lisada eesti keel nii suures osas, et lasteaia lõpetanud lapsel on võimalik asuda õppima eestikeelse õppega kooli. Riik peab võimaldama tasuta keeleõppe ka neile lastele, kes lasteaias ei käi.

Erilise tähelepanu alla tuleb võtta pedagoogid, et mõne aasta pärast oleks neil saavutatud keeletase, mis võimaldab neil eestikeelses koolis töötada. Õpetaja palkadele tuleb lisada nn piirkonnakoefitsent, mis innustab hea keeletasemega õpetajaid õpetama ka piirkondades, kus soovitud õpetajaid on raskem leida.

2. Kui esimene etapp on läbitud, võime rääkida venekeelse õppekeele järkjärgulisest vähendamisest. Sellest sõltumatult tuleb praegu toimivat keelekümblust igati toetada ja soosida (mitte kahesuunalist keelekümblust). Siinjuures ei räägi me mitte koolide sulgemisest, vaid venekeelse õppekeelega koolide üleminekust eestikeelsele õppele, kuhu jääb siiski süvendatud vene keele ja kultuuri õpe (see teema vajab ilmselt üht eraldi artiklit).

3. Vastuargumentina eeltoodule tuuakse tihti Põhiseaduse punkti, et õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Kuid see punkt ei kehti riiklikult rahastatud koolides. Kui soovitakse pidada võõrkeelset erakooli või tegeleda kahesuunalise keelekümblusega, siis toetab seda riik vaid eestikeelse õppe ulatuses. Kindlasti hakkab ka selle kooli koolitusluba olenema tema lõpetajate tasemest eestikeelsetel lõpueksamitel.

4. Ülikoolide osas on selge, et kogu maailma teaduskeel on inglisekeelne ja head tulemust on ilma inglise keelt oskamata raske saavutada. Vaatamata sellele tuleb vältida olukorda, kus inglise keel võtab ülikoolid üle ja riik maksab välisõppejõududele, kes koolitavad välistudengeid rahvusvahelisele turule ning eesti keel vajub unustusse. Seda enam, et on juhuseid, kus mõni välisõppejõud tembeldab eestlasi Vabaduse väljakul natsideks.

Peale keele on oluline võtta riikliku kontrolli alla ka välisvahenditest haridusse suunatav raha.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused