04.10.2021
Tuulepark
Kuna ainsa tõsiseltvõetava rohealternatiivina puidu põletamise kõrval nähakse lähiajal tuuleenergiat, siis surve tuuleturbiinide rajamisele saab olema enneolematu. Need plaanid, mis teoksil, on gigantsed nii tuulikute võimsuse kui ka tuuleparkide mastaapsuse poolest – väikesel Eestil saaks olema maailma võimsamad tuulikud, Läänemere suurimad tuulepargid.
Suurimad plaanid on Pärnumaal, kus Liivi lahes seatakse hetkel hoonestusõigusi (nn „mereala erastamine“) ning praeguste taotluste kohaselt on plaan rajada ümber Kihnu saare 600 tuulikut, millede kõrgus on ligi 400m. Need on tuuleturbiinid, millest juba üheainsa võimsus küündib pea 20MW-ni – need on 100 korda võimsamad ja 10 korda kõrgemad, kui esimene Eestisse püstitatud turbiin Hiiumaal.
Et saada aimu turbiinide kõrgusest, võib neid võrrelda Tallinna teletorniga, mille kõrgus on 314m, hea nähtavuse korral võib teletorni silmata juba parvlaevaga Helsingist välja sõites. Võib vaid ette kujutada vaadet, mis hakkaks avanema Pärnu, Kabli, Tõstamaa või Kihnu rannast, kui sealsetes rannikuvetes vuhisevad 600 Tallinna teletornist kõrgemat posti, mis oma kolme hiiglasliku tiivaga hoogsalt päikeseloojangut ja rändel olevaid linnuparvi hakivad. Nende kaugus rannikust ei ole aga mitte 80 km. vaid 10-30 km.
Kuid see ei ole veel kõik – sarnased plaanid on ka Pärnumaa maismaa-alade jaoks ning tasa ja targu neid eesmärke ka täidetakse. Tehakse planeeringuid, rajatakse alajaamu jne. Erinevalt mereala planeeringutest on maismaa tuulepargid plaanitud eraldiseisvate üksustena Tootsist, Seljametsast, Häädemeesteni ja sealt edasi Iklani. Piltlikult – plaanitakse katkematut turbiinide liini paralleelselt Rail Balticu trassiga. Planeeritavad kõrgused küündivad ka maismaal kuni 400 meetrini!
Iseenesest katab see plaan Eesti elektrienergiavajaduse pea neljakordselt ning energiat jääks üle ka ekspordiks ning vesiniku tootmiseks, kuid mis juhtub siis, kui on tuulevaikne!? Siis jäävad kõik need veskid korraga seisma. Sama seis on ka veidi tuulisema ilmaga, kus tuulepuhangud ületavad 25m/s. Ka siis jäävad turbiinid ohutuse ja ülepinge vältimiseks seisma. Siis peame heauskselt lootma vaid naabritele, sest ikka veel töövalmiduses olevad põlevkivijaamad ei ole võimelise nii kiiretele muudatustele koheselt reageerima. Samas ka naabrite roheenergia muutub rohepöörde käigus järjest deffitsiitsemaks. Ühelgi riigil ei ole tänastes tingimustes naabriga jagamiseks roheenergiat üle. Seega peab hakkama varuma küünlaid.
Oluline siin juures on aga nende plaanide mõju elanike rahakotile. Mis hakkab olema sellise energia hind võrreldes põlevkiviga? Millist mõju avaldab taoline energia tootmise viis Pärnumaa inimeste elukeskkonnale, tervisele, tööhõivele, turismile, vee-elustikule ja loodusele laiemalt?
On suur kahtlus, et taolise kolossaalse ettevõtmise saatus saab olema sama nagu luhtunud tselluloositehase projektil – säärased hiiglaslikud elukeskkonda muutvad plaanid saavad kohalikele inimestele olema vastuvõetamatud. Vastuseis oleks tunduvalt väiksem, kui ärimeeste plaanitavad tegevused ei oleks väikese Eesti jaoks nii kohatult suured ning meie igapäevast elukeskkonda nii äärmuslikult häirivad ja muutvad. Riik plaanib küll rahalisi kompentsiatsioonimeetmed tuuliku läheduses elavate kohalike vaigistamiseks, kuid kas see väike summa kaalub üles kaotatud elukeskkonna, tervise ja meelerahu?
Kas selline tegevus ka päriselt aitab kaasa maakera temperatuuri tõusu pidurdamisele? Rohepöörde ülimaks eesmärgiks on pidurdada aastaks 2100 makera temperatuuri tõus nii, et tõus jääks alla 0,8°C.
Robert Kiviselg, endine keskkonnaministri nõunik, õpetaja