Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Roheräuskamine hävitab, mitte ei päästa

04.11.2021
Glasgow`s tehakse taas suuri, aga sisutühje sõnu.
© Scanpix

Glasgow` kliimakonverents käib täie hooga. Kuigi Hiina ja Venemaa riigipead pole ÜRO initseeritud konverentsi oma kohalviibimisega austanud ning India ja teisedki Aasia arenevad majandused nõuavad kliimameetmete osas pikendust, tehakse nägu, otsekui oleks kõrgeest kõnepuldist kostval õhuvõngutamisel maailma kliimale tõepoolest positiivne mõju.

Šotimaa ajalooline kohtumine on saanud ettekannete ajal magusalt tukkuva vanurpresident Joe Bideni näol endale ka väärika kaubamärgi, mis meenutab, et taolisi deklaratiivseid üritusi ei tohiks ületähtsustada.

Kliimahüsteeria pahupool

Euroopas võetakse kliimahüsteeriat tõsiselt, üritades saksaliku pedantsusega halvata majandust ja kärpida tarbimist, ehk teisisõnu materdada kliimameetmetele viidates elatustase tagasi läinud sajandisse. Kliimameetmed on ka ahvatlevaks võimaluseks raha ümber jaotamisel, mis on Euroopa Liidu üks lemmiktegevusi.

Me räägime kliimameetmete puhul triljonitest eurodest, mis kogutakse inimeste rahakottidest läbi saastemaksude, aktsiiside ja lihtlabase hinnatõusu. Ainuüksi kivisöest loobumine läheks maailmale järgneva 30 aasta jooksul maksma 115 triljonit eurot. Näiteks Saksamaal nõuab see 60 miljardit, lisaks abimeetmed piirkondadele, kus söetööstuses kaob enam kui 6000 töökohta.

Hiinlastel sai rohepesust kõrini ja kui veel septembris viidi seal söetootmine, millel baseerub üle poole maailma esimajanduseks pürgiva riigi energiast, napile 1 miljonile tonnile päevas, siis Glasgow konverentsi auks tõstis Hiina toodangut kümme korda ja kaevandab taas igapäevaselt 11 miljonit tonni musta kulda. Kohe taandus riigis ka energiakriis, mis viimastel kuudel Hiina majandust kimbutas.

Mida tähendab fossiilkütustest loobumine, teab iga eestlane, kes vaatab elektri ja gaasiarveid, mis võrreldes eelmise aastaga on kordades kasvanud. Me oleme orjaliku sõnakuulelikkusega hävitanud põlevkivienergeetika, omamata alternatiivi ning ostame nüüd naaberriikidest hirmkallist elektrit, plaanides katkestada võrguühenduse Venemaaga, kust oleks võimalus odavamalt elektrit hankida.

Samas ringleb meie võrgus siiski piisavalt vene elektrit, mida Soome kaudu sisse ostame ning mille vahenduse eest põhjanaabrile kopsakat tasu maksame. See on üks eredamaid kodumaise nõmeda rohepesu näiteid.

Tuulepargid ja päikesejaamad reostavad samuti

Muidugi tõstavad nüüd gretekesed kisa ja ütlevad, et fossiilkütustega tuleb siiski hüvasti jätta ja minna üle tuule ning päikeseenergiale. Õige. Maailm peab liikuma puhtama, loodussõbralikuma ja säästvama energia suunas, kuid tuuleenergia ning päikesejaamad seda pole.

Meilgi üleskiidetud tuulejaamad on tegelikkuses ohtlikud reostajad, kuid sellest millegipärast ei räägita. Tuulegeneraatorite CO2 emissioon pole null, nagu rohelised sõnasepad meile kinnitavad, vaid arvestada tuleb nende tootmises tekkivat süsiniksaastet, mis pole sugugi väike, alates maakide kaevandamisest ja ümbertöötamisest utiliseerimiseks vajaliku energiani välja.

Tuulegeneraatorite tõeline saaste tuleb aga süsihappegaasist kordades hullemalt saastava SF6, ehk elogaasi emissioonist, mis on kasvuhoonegaasidest kõige rängem, ületades CO2 saastenäitajaid enam kui 23 000 korda ning püsides atmosfääris lagunemata 1000 aastat. 2019. aastal pihkus tuulikutest elegaasi koguses, mille saaste mõju on võrreldav teedele 1.6 miljoni auto lisandumisega.

Iga tuulegeneraator, mida roheenergeetikud meile ülipuhtana presenteerivad, on tõsise saaste allikas ning seetõttu tuleks hästi kaaluda, kas vajame ikka igasse metsatukka rändlinde tapvaid tuulikuid, mis elegaasi näol kasvuhooneefekti suurendavad.

Sama küsitav on ka päikesepaneelide paigaldamine kõikvõimalikesse paikadesse. Arvestades nende produktiivset 20 aastast tööiga, nõuab üha uute paneelide tootmine reostavate kaevanduste käigushoidmist ning utiliseerimisel märgatava energiahulga kulutamist. Kui aga päikesepaneelide utiliseerimisega mitte tegeleda, kasvab prügistamine. Samuti suureneb väikese võimsusega päikesejaamade võrku ühendamisel nende poolt toodetud energia kulu.

Mõttetu laamendamine paneb lõdisema

Praegust roheräuskamist kuulates meenub anekdoot eelmise sajandi alul Venemaal toimunud kommunistlikust revolutsioonist. Kroonlinnas ülestõusu korraldanud madrused peksid kasarmus puruks aknad, sest midagi pidi ometi vana korra kukutamiseks tegema. Järgmisel päeval panid nad aknad jälle ette, sest november pole just soe ja revolutsionääridel hakkas külm.

Ka praegu, enam kui sajand hiljem, peksavad roherevolutsionäärid puruks Euroopa aknaid, sest midagi tuleb kliimasoojenemise vastu ette võtta. Ei loeta rahanumbreid, mida mõttetustele kulutatakse, ei arvestata laostava mõjuga, mida läbimõtlematu tegevus endaga toob.

Senisel kujul on rohepöörde näol tegemist otsekui mingi välismaise luure õnnestunud operatsiooniga, mis Euroopa heaoluühiskonna tema enda kätega põlvili paiskab. Korrelatsioonis koroonakriisiga kaasneva vaimse surutisega, mõjub elatustaseme langus ja päev-päevalt edastatavad teated maailma lõpust inimestele halvavalt, kasvab lootusetus ja frustratsioon.

Lõpetame visklemise

On viimane aeg lõpetada rohehüsteeria ning asuda tegelema tõeliselt roheliste tehnoloogiate väljatöötamisega. Üheks selliseks on vesiniktehnoloogia, mille arendamisse pole seni suhtutud täie tõsidusega. Kindlasti oleks lahendus ka järgmise põlvkonna aatomi jaamad, kus avarii- ja saasteoht on viidud nullini, tagades loodushoiu ilma majandust ja inimeste elujärge kahjustamata.

Lähiaastatel seisab maailm valiku ees, kas võitlus puhtama keskkonna nimel jätkub ärritatud demonstrantide plakativehkimise ja moodsa teemaga edvistavate poliitikute sisutute kõnede vormis, hävitades looduskaitse asemel elustandarte milleni Euroopa riigid on aastakümnete pikkuse visa tööga jõudnud, või suudetakse rumalusele piir panna ja hakata tegelema sisuliste asjadega. Tark ei sülita enne vanasse kaevu, kui uus on valmis.

Vsevolod Jürgenson