Roland Tõnisson: kiriku kuulutusest tänases Läänemaailmas

Rubriik Arvamus On
- Updated
©Erakogu
Roland Tonisson

Äsja lõppenud ülestõusmispühade ajal sai lugeda mitmeid kirjatükke, milles nuheldi kristlikke kogudusi selle pärast, et nad ei suuda enam pakkuda inimestele „midagi, mis neid kirikus hoiaks“, või siis arvamusavaldusi inimestelt, kes ei mõista, kui oluline roll on usul meie elus.

Võta või jäta – õigus on ju kõigis neis lugudes sees. Meil Euroopas on tõesti põhjust olla mures kristluse kriisi pärast. Teisest küljest võttes on Kirik suurema osa oma eksistentsist elanud tõedefitsiidis – ka siis, kui kirikud on olnud väliselt vaadates inimesi täis. Sisuliselt on väga paljude esiisade jaoks olnud tegemist võimalusega lihtsalt kokku tulla, külauudiseid vahetada ja teha talguplaane. Tänapäev on üks paljudest kriisiaegadest ja kindlasti mitte viimane. Kui mõelda sellele, et isegi niinimetatud valgustusaeg ja nõukogude võim ei suutnud Kristuse kogudusi murda, siis on põhjust optimismiks küllaga. Meie planeedi seitsme ja poole miljardilisest elanikkonnast on kristlasi 2,5 miljardit. Esimest korda ajaloos elab Aafrikas rohkem kristlasi (600 miljonit) kui teistes maailmaosades. Ladina- ja Lõuna-Ameerikas elab kristlasi paar miljonit vähem. Euroopa on olnud umbkaudu aastatuhande jagu kõige kristlikum maailmaosa.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Praegu arvatakse kristlasi olevat Euroopas 550 miljonit. See tähendab, et enamik on mittekristlased, kelle jaoks usuküsimused ei oma tähtsust, sest „kristlaste“ arv kahaneb igal aastal 4–5 miljoni võrra. Tempo on võrreldav sellega, kui usundeid kujutaval kaardil märgitaks igal aastal Iirimaa või ühe Põhjamaa suurune riik mittereligioosseks piirkonnaks.  Euroopast enamgi väheneb kristlaste arv Lähis-Idas, kus kristlasteks nimetab end vaid mõni protsent elanikkonnast. Seda aga mitte usuleigusest, vaid repressioonidest tingitult. Lähis-Idas on kirikud ahistatud ja kristlasi vaenatakse tugevalt. Verised konfliktid on põhjustanud kristlaste lahkumise omalt maalt. Ja ometigi on ka Iraagis tugevaid vanakristlikke kogukondi, kes elavad pidevas moslemite poolt peale surutud sõjaseisundis. Lähis-Idas toimub tõeline genotsiid ja kristlased tunnistavad oma usku verega nagu muistsetel aegadel,

Maailma mastaabis aga läheb ristiusul päris kenasti. Olgu selle tunnistuseks kas või hiljutine massimõrv Sri Lankal, kus islamistid ründasid kirikuid. Kenasti – sest maailma tühisusele ja valele vaimule vastanduv Kirik on tõeline Kristuse Ihu ja seda rünnatakse. Euroopa „tuimaksläinud sool“ pimedust ei häiri – sellisel laisal nimekristlusel laseb hingevaenlane rahus hääbuda. Ometigi leidub Euroopaski küllaga vaimulikke ja kogudusi-kirikuid, kelle jaoks Jumala Sõna ei ole pelgalt sõnakõlks.

Aafrikas elavad kristlased juba aastaid pidevas genotsiidisituatsioonis. Päevas kaotab maailmas keskmiselt umbes 50–70 inimest oma elu selle pärast, et nad ei ole moslemid, hinduistid või budistid, vaid on kristlased. Tänapäevalgi on märtrite veri Kiriku seemneks, nagu see oli algkristluse aegadel.  Maakera lõunapoolel kasvab kristlaste arv aastast aastasse. Aafrikas näiteks kasvab see igal aastal umbes 17 miljoni võrra. Ometigi – rääkides üleüldisest võrdsusest ja inimõigustest – eelistavad Lääne-Euroopa poliitilised juhtfiguurid kristlastevastast lakkamatut genotsiidi mitte märgata ja on hõivatud seksuaalperverssuste ning grupiabielude propageerimisega. Ja see on juba väga tõsine probleem.

Vana tõde on muidugi ka see, et kui mingi inimkooslus seisab vastamisi välise vaenlasega, mobiliseerib ta end ellujäämiseks. Kui aga mädanemine algab iseenda peast ja südamest, siis on sel tavaliselt roosilõhn juures ja selle protsessi algus jääb märkamata. Ärgatakse tavaliselt siis, kui on aeg minna reanimatsiooni. Siis, kui on juba liiga hilja. Kui mitu korda on võimalik reanimeerida Euroopa kultuuriruumi?

End kirikuteks ja kogudusteks nimetavaid organisatsioone on Läänemaailmas tuhandeid. Tegemist on sisuliselt vaimse anarhiaga. Kes on selles asjas isehakanud anarhist, kes legaalse mandaadiga Jumala Sõna esindaja, jäägu Kolmainu otsustada. Praegu on oluline mõelda sellele, et eurooplased on väljasurev loomaliik. Yana Toomil – nii kole, kui seda kuulda ka ei ole – on õigus, kui ta ütleb, et eestlasedki on väljasurev rahvas. Paraku on selsamal teel ka venelased. Kogu maailmajagu Lissabonist Uurali mägedeni on nakatatud egoistliku ateismi katkust, mis on saanud ulatuslikuma leviku juba valgustusajast. Kui me näeme, et noored eurooplased ei ole huvitatud kultuuripärandist, selle edasiandmisest järeltulevatele põlvedele ja ka selle järelkasvu saamisest, siis on tegemist mõttemaailma mädanikuga ja seda ravida on väga keeruline, sest kala hakkab mädanema peast. Nagu me hästi teame.

Me teame väga hästi sedagi, et praeguste suundumuste juures on eurooplased oma kodukontinendil mõne dekaadi pärast kui mitte just arvulises vähemuses, siis tõrjutud ühiskonna tagaurgastesse. Euroopas lastakse tegutseda šariaadikohtutel, tekkida moslemite getodel ning põliselanikkond on sunnitud moslemite nõudmistele valvelseisangus kulpi lööma. Moslemite jaoks tähendab see vaid ühte – eurooplaste näol on tegemist haledate argpüksidega, kelle maa, rikkused ja naised kuuluvad neile. Selle saavutamiseks ei ole vaja sõda. Piisab euroopaliku seadusandluse väänamisest ja äärmusliberaalsest ühiskonnaelust tingitud väärastunud õiglustunde ärakasutamisest.

Venemaalgi ei ole lood paremad, sest Kesk-Aasiast pärit inimeste, kaukaaslaste ja hiinlaste invasioon suurlinnadesse on seal senise rahvastikukoosseisu väga sassi löönud. Venemaa võib veidi kauem vastu pidada kui Lääne-Euroopa, ent äärmiselt kõrge abortide arv (hoolimata nende väga olulisest vähenemisest), alkoholism, tervishoiuteenuste halb kättesaadavus ja madal elatustase teevad, kahjuks, oma töö.

Demograafiline olukord ei ole kellelegi saladus ja siinkirjutajal ei ole vaja olla prohvet, et sellest rääkida. Asi on juba ammu ilmsiks saanud ja teadmiseks võetud. Ainult et selle teadmisega ei taheta eriti midagi peale hakata, sest poliitilised liidrid eelistavad vaigistada ja rahustada eurooplasi valelubadustega.

Seepärast on eriti oluline, et Euroopa poliitiline juhtkond vahetuks. Euroopas ja ka Eestis näeks see välja globalistlik-ateistliku koorekihi asendamisega rahvuslikult mõtleva poliitikute põlvkonnaga. Oma kontinendi huvides välja töötatud välis- ja sisepoliitilise agendaga. Euroopa kui rahvusriikide liit peab tulema piirideta ja piduriteta „rahvaste-rasside sõpruse liidu“ asemele. Tuleb igati astuda vastu ideele Euroopa Liidust, mis kaotab eurooplased kui rahvad ning isemõtleva ja iseoleva tsivilisatsiooni.

Aga – Euroopa ei sünni uuesti ilma sisemise uuestisünnita. Me vajame poliitilisi juhte, kelle jaoks poliitiline tegevus ei lähtu isiklikust kasusaamisest, kelle jaoks poliitiline positsioon ei ole edvistamise pjedestaaliks. Vajame poliitilisi juhte, kelle jaoks Jumala Sõna on ka isikliku vastutuse ja inimliku ebatäiuslikkuse mõõdupuuks.

Linna, rahva ja riigi juhtide sõnadest, tegudest ja ka mõtetest sõltub väga palju. Palju enam, kui arvatakse. Kui riigi presidendiks määratud isik suhtub põlastavalt Kristuse Kirikusse, siis ei ole see pelgalt tema isiklik arvamus. See on riiklikul tasandil otsuse tegemine Igaviku ees. Kui ennesõjaaegne Riigikogu suhtus põlglikult üleskutsesse tõsta ausse Jumala Sõna ka selle institutsiooni igapäevatöös, siis ei olnud tegemist vaid pundi naljahammaste teravmeelitsemisega, vaid Valguse hülgamisega.

Kellele on palju antud, sellelt küsitakse palju. Kes on ise endale palju kahmanud, annab vastust veel enama eest. Riigi ja rahva juhtide meelsusest ja usust sõltub palju. Kui keegi nimetab ennast aadlikuks eesti rahva seas, hoides samas oma südant küünilises põlguses sellesama rahva vastu, täidab ta poliitilist ametikohta asjata ja enda hingele suureks kahjuks. Kellele on palju antud, sellest oleneb palju. Näiteid sellest, et „karma“ töötab, leiame Vanas testamendiski. Meenutame kas või prohvet Joonat, kelle kuulutuse kaudu lubas Looja pääseda tervel kahetseval Niinive suurlinnal ja tegelikult nii ka kogu toonasel Assüüria riigil. Ja riik pääses, sest kuningas võttis prohvetit kuulda.

Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna, ta ütles: „Võta kätte, mine Niinivesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!” Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinivesse. Niinive oli suur linn Jumala ees: kolm päevateekonda. Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: „Veel nelikümmend päeva ja Niinive hävitatakse!” Ja Niinive mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed. Ja kui sõna sellest jõudis Niinive kuningani, tõusis too oma  aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale. Siis ta laskis Niineves kuulutada ja öelda: „Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: Inimesed ja loomad, veised, lambad ja kitsed ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett, vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on! Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku.” Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.“

Praegust aega võime hinnata kui Jumala käe äralükkamist Euroopa kohalt. Ja kätt tõukab eemale Euroopa ise. Kui aga Kristus loob maailma uueks, leiab ta kindlasti usku maa pealt. Kuskohast, see on juba iseasi. Paradoksaalne, et kristlusele vaenulikust ideoloogiast hoolimata on Lähis-Ida moslemite hulgast hakanud kuulduma rohkelt lugusid, kus nähakse ilmutuslikult või spetsiifilistes unenägudes valgesse riietunud olendit, kes osutub Kristuseks. Nende tunnistuste tõepära on mõistuslikult või loodusteaduslikult võimatu selgitada. Seda juhtub palju moslemite seas, kes ei ole tulnud Euroopasse ja kelle tunnistuses võiks kahelda („prohvet“ Muhamed on lubanud vaenlase kahjustamiseks teeselda ka kristluse vastuvõtmist), vaid oma sünnimaadel elavate moslemite seas.

Ükskõiksus, tuimus, külmus ja leigus ei tohi olla ühegi end kristlaseks nimetava inimese loomuomaduseks, sest elame murdelisel ajal. Ja tõesti, me teeme praegu otsused ka meie eneste sees: kas vaatame ükskõikselt pealt siiamaani Jumalast hoitud tsivilisatsiooni hääbumist ja loodame „juhtide“ peale, kes on hundid lambanahas, või võtame kraest kinni endal ja rinnust poliitikutel ning nõuame tegusid ja eeskuju, mille järgi joonduda. Keegi vana nomenklatuuri esindaja võib ju hiljutiste poliitprotsesside üle häbi tunda, ent pigem on meil põhjust rõõmustada, sest Eestis ja Euroopas on võimalus alustada uuesti ja parandada rikutut. Ees on inimeste jaoks gigantlik töö. Vaat et võimatu. Võimalik aga Jumala abiga. Ära siis häbene Jumala kätt, mis toetab ja vajadusel ka nuhtleb. Ja kindlasti õige tee peale juhatab.

Roland Tõnisson on teoloog, rahvusvaheliste suhete magister ja UU kolumnist

 

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused